Terminaator Päikeseloojangufestivalil Kablis 6. juuli 2013

Kui kõik läheb plaani järgi (no ja miks ei peakski minema), siis on tänavu juba neljas kord, kui juulikuus lähme Kabli randa Termikaid kuulama. Neist kõige meeldejäävam on olnud vist siiski 2013. aasta keika, kui külastasime Kabli randa esimest korda. Sellest ajast on olnud sealsed keikad aga ühed lemmikud.

Kuna Kablisse läksime mõlemad esimest korda ning päriselt täpselt ei teadnud ka, kus see täpselt asub, siis otsustasime liikuma hakata üsna varakult. Kell ei olnud veel kaksteistki, kui jõudsime Vana-Paaskülla oma klassikalisse hääletamise kohta. Riietus üsna suvine, pagas olematu. Kuna ilm Tallinnas oli suht pilves, siis ei hakanud isegi ujumisasju kaasa võtma. Vihmase ilmaga ju vette ei lähe. Ei jõudnud poolt tundigi tee ääres olla, kui auto peale saime. Noormees liikus küll veidi teise suunda, nimelt Saaremaale ning lootis, et saab nädalavahetuseks toredad seltsilised, kuid nii see siiski ei läinud. Haruteeni saime siiski koos temaga, seal sai tehtud veel väike suitsupaus ning seejärel jätkasime oma teed juba Pärnu poole. Jalutasime üle viadukti ning see järel pöial uuesti püsti. Ka seekord ei jõudnud me väga kaua tee ääres olla, kui meid peale korjati. Üllatuslikult oli kinnipidanud autoks poola numbrimärgiga rekka. Juhi keeleoskus üsna kehv, kuid nii palju saime siiski aru, et vähemalt Pärnusse saame me kindlasti. Tegelikult saime me suisa Häädemeeste risti.
Enne Häädemeeste risti tekkis aga keelebarjäär. Nimelt sellest sai juht aru, et me soovime Häädemeestesse, aga sinna saab kahelt poolt. Tema arvas, et me soovime teisele ristmikule. Õnneks alates Pärnus jälgisin ma teed ka oma mobiili pealt, sai see probleem siiski lahendatud. Kell võis olla veidi kaks läbi. siiani olime väga hästi graafikus, isegi graafikust veidi ees.
Häädemeestel sai tehtud väike poe peatus, pidasime väikese pikniku ning siis juba edasi mõelda, et kuidas saada Kablisse, mis asub Häädemeestest 12 kilomeetri kaugusel. Mis seal siis ikka, alevi piiri taga uuesti hääletama. Kuigi jah, omavahel sai arutatud, et 12 kilomeetrit maha kõndida ei oleks ka väga hull. Kuid siiski proovime ka autosid püüda.
Järjekordse auto möödudes sai see aga meilt mõlemalt sõrme osaliseks. Tüübid sõitsid veidi edasi, siis tegid kannaka, keerasid ringi ja tagasi. Jah, nad võtsid meid peale. Autos mängimas loomulikult TR. Looks "Ööd on siis pimedad". Loomulikult, kui noored on teel Kabli poole, siis võib arvata, et sinna meelitab neid Termika õhtune keika. Kablis panid poisid meid ranna juurde parklasse ja sõitsid ise edasi.
Kuna kohale jõudsime tunduvalt varem, kui olime lootnud ning ka ilm oli parem, kui Tallinnas arvasime, siis otsustasime, et prooviks merevee ära. Kuid polnud meil kaasas ei ujumisriideid ega isegi mitte käterätikut. Rannas polnud peale meie aga kedagi. Seega otsustasime, et lähme vette pesu väel. Vesi oli kutsuvalt soe ning lainetus mõnus. Vees olime umbes pool tundi. Seejärel kuivasime veidi päikse käes, panime riidesse ning sõime veidi. Peale seda suundusime tagasi vette.
Ka seekord olime vees pool tundi, võib olla veidi rohkemgi, kuid miski hetk hakkas veidi külm. Seega tagasi kaldale. Otsustasime, et kui juba rannas, siis oleks patt võimalust mitte kasutada ja päevitada. Kuid kuna sääsed hakkasid kimbutama, siis jäi see lõbu lühikeseks. Seega jalutasime tagasi peoplatsi suunas. Parklasse jõudsime enamvähem samal ajal bändiga.
Kuna poisid ei olnud tehnikat veel üles asunud panema, siis seadsime end sisse veidi eemal muruplatsil ning jätkasime rannas pooleli jäänud päevitamist seal.
Lootsime, et ehk õnnestub isegi soundchecki kuulata. Miski hetk hakata aga ala kinni panema. Arutasime, et kas ikka tohime seal olla, kuid kuna keegi meid ära ajama ei tulnud, siis tundus, et vist ikka tohime. Ja lisaks ei olnud me ainsad, kes nüüdseks juba üsna kinnises alas istusid.
Ajal kui Jaagup oma kitarri häälde seadis, tegid ülejäänud tüübid Mait Matlise loo "Must kohv". Jass siis pärast kommenteeris, et see on Terminaatori uus looming.
Soundcheckis tehti kokku 4 lugu "Tõusuvesi", "Päev, millal suren", "Kui kuningas nutab" ning "Ingli puudutus" (seda küll mitte täispikkuses). Ükski neist esitatud lugudest õhtusel keikal esitamisele ei tulnudki. Seega nagu väike VIP-keika.
Kuna soundcheck lõppes kella kaheksa paiku, ürituse ala aga pidi avatama kell kümme, otsustasime tagasi randa minna. Ilm oli vahepeal veidi jahedamaks muutunud, seega ujumisest ei saaanud enam juttugi olla. Küll aga otsustasime veidi vees jalutada. Seega, põlvini vette ja jalutasime paralleelselt rannapiiriga.
Kuskil kella poole kümne ajal tehti ürituse värav lahti, seega läksime tagasi sisse.
Sees leidsime üsna kiiresti endale istekohad lava lähedal, puust majakeses. Eelnevalt olime rannas arutanud, et huvitav kuhu kadus majake, kus päeval sai istutud. Nüüd siis sai asi selgeks. Kuna rahvast oli üsna palju, istekohti aga vähe, siis istus sama katuse alla veel 2 seltskonda. Õhtu lõpuks aga olime kõik piisavalt hästi omavahel tuttavaks saanud ning enam polnud vahet, et peo alguses eraldi olime. Ei teagi päris täpselt, kust, aga miski hetk oli laua peal 2 erinevat jooki, mida kõik juua võisid. Kuna ühes pudelis oli kokteil, siis üritasime ära arvata, et mis joogid siis sinna kokku on segatud. Energiajoogi ning Jägermeistri maitse eristusid kohe selgelt. Kui kolmas koostisosa jäi õhtu lõpuni saladuseks.
Kuna vahepeal oli veidi hämaramaks läinud, siis otsustasime, et kui keegi tantsuplatsil otsa lahti teha ei taha, siis peame seda tegema ise. Varsti oligi suurem osa meie seltskonnas tantsimas. Seejärel lisandus ka juba muud rahvast.
Välja oli reklaamitud, et bänd alustab kell 23. Veidi enne seda hakkas rahvas vaikselt lava ette liikuma, tegime seda ka meie. Mõni minut peale täistundi oligi bänd laval. Rahvast väikese koha kohta väga palju.
Meie kõrval oli neiu, kes läbi terve keika hoidis kinni laval olnud juhtmetest. Ei teagi, kas eesmärgiks oli kindlustada oma koht lava ees või midagi muud. Veidi häiris see, et turvamees, kes ei olnud meist mitte just kaugel, mitte midagi ei teinud. Üldjuhul reageeritakse kiiresti, kui midagi sellist peaks juhtuma.
Õhtu oli palav ning keika ajal lavalt rahvale lennanud vesi mõjus väga jahutavalt. Meie kõrval olnud preili sai samuti veega pihta ning kuna tema meik ei olnud veekindel, siis nägi ta peale seda välja nagu pandakaru. Siit väike õppetund, sellistele üritustele tasub tulla alati veekindla meigiga. Igatahes varsti peale seda oli ta lava ees läinud ka, ilmselt läks ennast korda tegema. Vähemalt juhtmed jäid nüüd puutumata.
Keika lõpus, enne kui bänd lavalt ära läks, andis Jaagup mu sõbrannale, kellega koos lava ees olin, oma medika. Väike talisman ning veel üks põhjus, miks see keika on eriliselt melde jäänud.
Peale keika lõppu asusime häälega teele tagasi Tallinnasse. Häädemeestele saime ühe vanema paariga, kes oleks lasknud meil ka enda juures ööbida, kui oleksime seda tahtnud. Soov oli jõuda aga tagasi koju. Häädemeestelt jalutasime välja suurele teele ning seadsime end sisse tee ääres olnud tankla lähistel. Auto peale saime veidi rohkem kui poole tunniga ning sihtkohaks Pärnu. Kuna auto läks aga Pärnusse sisse, sellest meile aga kasu ei olnud, siis pani juht meid Pärnus Liivi tee otsas maha. Sealt Tallinna maanteele oli aga 7 kilomeetrit. Linnasiseselt me tavaliselt ei hääleta, kuid kuna olime üsna väsinud, siis tegime proovi. Varsti pidaski üks auto kinni, kellega saime vähemalt Sauga ringile. Seal jätkasime hääletamist. Nüüd õnnestus meil saada lõpuks otse Tallinnasse, vedas suisa nii palju, et juht ise suundus Õismäele. Kuna meie elukoht oli aga Ehitajate tee alguses, siis saime üpris kodu lähedale.

Teie Meky

Kiiu jaanituli Kiiu mõisa pargis 22.06.2016

Tänavu aasta otsustasime külastada nö. küla jaanipidu. Seega 22. juunil peale tööpäeva lõppu, kui töökaaslastega oli jaanigrill tehtud, asusime teele Kiiu poole. Kuna bussiliiklus Kiiu vahel õhtusel ajal on suhteliselt hõre, siis olime kell 19 juba kohal. Õhtu oli soe ja ilus ning üllataval kombel ei kimbutanud meid isegi sääsed, kuigi üritus toimus pargis.
Õhtut alustasid kohalikud rahvatantsijad, kelle esituses oli võimalik näha tantse, mida rahvatantsurühm Tiiud ka tantsupeol tantsinud on. Seejärel esinesid Tiiu Kassi tantsulapsed, kes esitasid showtantse.
Enne veel, kui Rosa Verde tantsurühm üles astus, esitas õhtujuht kitarri saatel mõned lood. Kuigi tegemist oli üld teada-tuntud lauludega, oli kohal olnud publik üsna leige. Kaasa elamas ja laulmas võis näha mõnd üksikud inimest. Kuid eks rahvast oli veel vähe ka ning õhtu alles lapsekingades.
Järgmine tantsunumber oli mustlasrütmides ning sellele kaasaelajaid oli juba veidi rohkem. Ka esinemine oli veidi pikem, kui eelmised etteasted seda olnud olid.
Peale tantsunumbreid oli lava noore poisi Karl Erik Märtsoni päralt, kes esitas viiulil oma versiooni tuntud lugudest. Tema esinemise avas popurii "Phantom of the Opera" lugudest.
Ükski korralik jaanik ei möödu mängudeta ning nüüd siis oligi kord laste käes, kes sai erinevates mängudes osaleda ning tublimad said ka väikesed auhinnad. Eriliselt vaimustas lapsi limbo. Kui esimesed kõrgused olid üsna lihtsad ning pisemad kõndisid nööri alt lihtsalt läbi, siis lõpuks läks asi päris keeruliseks. Viimasesse vooru pääses edasi 5 kõige painduvamat last ning olgugi, et viimane kõrgus ostus kõigile liiga keeruliseks, siis premeeris õhtujuht neid kõiki.
Vahepeal oli kellaaeg jõudnud nii kaugele, et lavale tuli selle õhtu esimene bänd, kelleks oli Tallinna Muusikakeskkooli bänd Silver Apple. Bändi üheks solistiks on Kiiu enda tüdruk Ode Pürg. Oleks ju võinud arvata, et see rahvast rohkem käima tõmbab, kuid vastuvõtt jäi üsna kesiseks. Lava ees olid heal juhul kümmekond inimest kaasa elamas ning nagu hiljem selgus, siis needki olid bändi enda tuttavad. Sellest hoolimata anti korralik kontsert. Nende repertuaar koosneb tuntud lugude kaveritest. Poole kümne ajal tehti esinemisesse väike paus, et süütada jaanituli. Sellele eelnes aga väike ülevaade Kiiu ajaloost ning Kiiu Torni loomisest. Lõkke süütasid aga Kiiu mungad, kes seejärel õhtuhämarusse kadusid.
Ajaks, kui Silver Apple oma teise setiga alustas, oli Kiiu mõisa parki kogunenud rahvast juba päris palju. Kuna teada oli, et peale neid tuleb lavale Terminaator, siis kavalamad seadsid ennast juba lavale lähemale, et Termika esinemise ajaks parem koht saada.
Peale Silver Apple esinemist oligi lavaesine rahvast täis, põhiliselt olid seal nooremapoolsed Termika austajad. Kuid kuna lava oli vaja ette valmistada, eelmise bändi asjad kokku korjata ning Terminaatori tehnika üles panna, siis oli vahepealse aja sisustamiseks plaanitud üks mäng, mis pidi toimuma täpselt lava ees. See aga tähendas, et lapsed pidid liikuma taha poole, mis aga kellelegi ei meeldinud. Kes siis tahaks loovutada head kohta lava ees. Õhtujuhil õnnestus siiski teha väike ruum lava ette, et mäng ära korraldada. Tegemist oli võistlusmänguga, kus kaks inimest pidid võidu kerima käie ümber pulga. Võitis see, kes esimesena keskkohas asunud märgini jõudis.
Kuigi tegeimist oli võistlusega, mis nõudis ruumi, siis liikusid lapsed koguaeg lavale lähemale ning oli ka neid, kes keelust üle astusid ning nööri alt läbi ronisid, et kindlustada enda koht lava ees. Peale igat vooru oli õhtujuht sunnitud kordama oma palvet, et lapsed tahapoole hoiaksid, kuna võivad muidu haiget saada.
Finaalis läksid omavahel kokku kaks sõbrannat. Irooniana võitis see neiu, kes algselt osaleda üldse ei plaaninudki ning tema pani kirja just teiseks jäänud neiu. Auhinna said aga mõlemad, võitjale pudel Kiiu Torni, teise koha neiule pudel vahuveini. Kolmandale kohale jäi meesterahvas, kes sai koju minna suure arbuusiga.
Terminaatori esinemine oli samuti kahes osas. Esimese seti ajal olid lava ees ainult lapsed. Kolm neiut ei suutnud lava ees ära vaielda, et kes täpselt peaks päris ees olema. Selle asemel, et lasta ette poole peajagu lühem tüdruk ning ise tema selja taga olla, tegi sellest kolmikust kõige vanem ja pikem neiu kõik selleks, et nooremad enda selja taga hoida. Kas ta selle juures ka keikat nautida jõudis, seda peab ta juba ise teadma. Esimese seti lõpus kamandati tüdrukud aga ära koju magama. Tundus, et kolmest tüdrukust kaks olid omavahel õed. Ja just nimelt kõige vanem ja kõige noorem. Eks ta õige ole, et kui vendade vahel on vendlus, siis õdede vahel on õelus.
Keika avalooks oli "Armasta mind aeglaselt", mis tõmbas publiku, kes eelneva artisti ajal suht tuim oli olnud, korralikult käima. Kuna tegemist oli välikeikaga, siis Tormi ajal olid välja otsitud ka välgumihklid, mis refrääni ajal mõisaparki valgustasid. Vähemalt lavaesist. Sama efekt oli ka teises setis Ingli Puudutuse ajal.
Tormile järgnes nooremale publikule veidi võõram lugu "Ma pole Superman". See pole ka väga üllatav, kuna publiku keskmine vanus oli üsna väike ning kohal olnud lapsed üldjuhul keikadele väga ei satu.
Nagu ka varasematel kontserditel, oli poistel seegi kord kaasas 2 jalgpalli, mis koos autogrammidega rahvasse lendasid. Lava ees olnud lapsed ajasid käed võimalikult kõrgele taevasse, et oleks võimalik pall kätte saada. Esireas need siiski ei lõpetanud.
Esimene pall tegelikult reaalselt rahvasse ei lennanudki, vaid Jass palus saata ühele väiksele tüdrukule, kes keikat eemalt oma isa kukilt nautis. Õnneks olid inimesed väga abivalmid ning pall jõudis õige lapseni.
Kui esimeses setis eelnes pallide signeerimisele väike sissejuhatus selle kohta, kuidas bändiliikmetelt autogrammi küsida, siis teises setis võttis Jass kaaslastelt kahe loo vahel lihtsalt autogrammid ning saatis selle jalahoobiga rahvasse. Õnneks keegi sellega pihta ei saanud, kuid väike kähmlus palli pärast tekkis küll. Päris hulluks ei maksa ka siiski minna.
Esimese seti lõpetas bänd akustilise setiga, sellele järgnes väike paus. Kuna kell oli juba päris palju, siis oli paljudel lastel tulnud vahepeal uneaeg ning rahvast jäi vähemaks. Teise seti alguses oli lava ees toimunud väike liikumine ning nüüd olid ees juba veidi vanemad fännid.
Teine sett algas looga "Aja teenija", mis vahepeal veidi mahajahtunud rahva uuesti käima tõmbas. Teine sett oli veidi lühem kui esimene. Seti lõpetas bänd looga "Muinasjutu mets", mille lõpus tutvustati ka bändi. Seekord mainis Jass ära ka bändi tubli helitehniku Ergo ning Georg-Sanderi. Ilma nende kaheta ei keika ei õnnestuks, kuid kahjuks saavad nad teenimatult vähe tähelepanu.
Peale "Metsa" lõppu hakkas rahvas laiali vajuma, kuid oli ka neid, kes ei plaaninud bändi ilma lisalugudeta minema lasta. Poisid tulidki lavale tagasi ning esitusele tulid "Carmen" ilma milleta pole möödunud ükski keika ning "Juulikuu lumi", mis viimasel ajal veidi puhkust on saanud.
Peale keika lõppu oli võimalik bändiliikmetega pilti teha ning ka autogrammi küsida. Lavaesine, mis hoobilt oli rahvast tühjaks vajunud, nägi välja, nagu oleks sealt sõda üle käinud. Muruplats oli ära tallatud ning kõik kohad olid täis tühja taarat ning prügi. Eks see ole teada, et väliüritustel kukub tihti peale praht sinna, kus söök ja jook otsa saab.
Tegime omavahel nalja, et kui oleks Tallinna üritusega tegu, siis saaks maas vedelenud taarast kokku suitsupaki raha. Nimelt tõmbas üks vanem proua keika ajal ära mult suitsupaki, samal ajal karjudes, et see tema oma on ning mina olla selle temalt ära varastanud. Kui see ta õnnelikuks tegi, siis palju õnne talle.
Kiiult tagasi liikusime me häälega. Kuna mõisapark oli suhteliselt maantee ääres, siis ei olnud palju vaja kõndida. Otsustasime, et jalutame veidi mööda maanteed Tallinna poole, et ka Kiiult väljasõit jääks meie selja taha ning saaksime püüda ka Kiiult tulevaid autosid. Kuid reaalselt saime auto peale veel enne, kui jõudsime viaduktini. Narva poolt tulnud Volvo oli vist viies või kuues auto, mida üldse hääletada jõudsime. Kuna roolis olnud noormees liikus koju Mustamäele, siis saime temaga praktiliselt koduukseni. Tihti ei ole isegi Tallinna keikadelt nii kiiresti koju jõudnud.

Teie Meky

Mõned pildid ka, mis said Kiiul tehtud. Rohkem pilte võimalik leida Facebookist.

Karl Erik Märtson viiulil

Silver Apple

Kiiu oma tüdruk Ode Pürg

Mungad süütasid jaalilõkke

Silver Apple'i teine sett

Terminaatori tehnika on valmis

Visata või mitte?

Lõkkest pole enam suurt midagi järel

Star FM Suvetuur 2016 Rapla Laululaval 19.06.2016

Möödunud nädalavahetus möödus suuresti vihma tähe all ning veel pühapäeva hommikulgi oli kahtlus, et kas on ikka hea mõte minna õhtul Raplasse Star FM Suvetuuri kontsertile. Kuid kuna piletid olid meil jubaära ostetud ning sõbrannagagi kokku lepitud, et on minek, siis tundus, et vaatamata võimalikule vihmale oleme me siiski kohal. Õnneks suutis pärastlõunal päike vihmapilved siiski laiali ajada ning tõotas tulla ilus õhtu.
Kokku lepitud ajal olimegi Nõmmel, kus saime kokku oma reisikaaslastega. Ning sõit Rapla poole võis alata. Mida lähemale jõudsime, seda ilusamaks läks ka ilm. Raplasse jõudes oli küll veidi tuuline, kuid isegi üllatavalt soe.
Ajaks, kui alale sisse jõudsime, oli rahvast kogunenud juba päris palju. Kuna esimese artisti, Jüri Pootsmanni alustamiseni oli aega rohkem kui veerand tundi, siis otsustasime veidi ringi vaadata ja hinnakirjaga tutvuda. Kohe hakkas silma, et lapsi oli kohal palju. See aga tegelikult väga ei üllatanud, kuna noortel fännidel ei ole just palju võimalusi oma lemmikuid vaatamas ja kuulamas käia. Ajaks, kui Jüri koos bändiga lavale tuli, liikusime ise ka lavale lähemale. Lavaesine oli täitunud aga päris noorte fännidega. Lastel olid eeskujulikult sõnad peas ning kaasa lauldi ka inglise keelseid laule.
Peale esinemist oli noortel võimalik saada aga oma lemmikult autogramm ning mõned õnnelikumad said koos Jüriga pilti teha.
Pärast kontserdit, kui olime tagasiteel Tallinnasse, rääkis sõbranna, et tema oli Jüri Pootsmanni ja Karl-Erik Taukari esinemist nautinud istudes. Üks hetk jäi suhteliselt tema lähedale seisma üks noor poiss ning üsna kiiresti oli ümbritsetud neiudega, kes soovisid pilti teha. Kui esimese kahe neiu puhul arvas ta, et ju mingid sõbrannad, siis miski hetk muutus see juba kahtlaseks. Asja uurima asudes, selgus, et tegemist oli Jüri Pootsmanni bändi klahvpilli mängijaga. Ei õnnestu noortel muusikutel rahus kontserti nautida, ilma et oleks koheselt austajatega ümbritsetud.
Veel enne, kui Karl-Erik Taukar bänd lavale sai tulla, anti võimalus noortele tantsijatele oma oskusi näidata. Lavale pääses tantsima 3 päris noort tüdrukut, veidi vanem neiu ning 2 noormeest. Kuna Allan Roosileht ütles, et nad ei pea ainult ühe koha peal paigal olema, siis võtsid noormehed asja ikka päris tõsiselt ning näitasid, kuidas laval liikuma peab. Peale väikest tantsuvõistlust kostitati kõiki tublisid osalejaid jäätisega. Ning siis selgus, et lavaliikumine polegi neile päris võõras, kuna poisid teevad isegi bändi. Mine tea, võib olla on võimalik neid näha järgmisel Suvetuuril juba bändiga laval esinemas.
Karl-Erik Taukari bändi ajal oli lava ees rahvast juba tunduvalt rohkem. Ning nüüd olid lava ees juba ka veidi vanemad kontserdikülastajad. Juba ajal, mil Jüri Pootsmann laval lõpetas, läks katki lava ees olnud lint, mis piiras lavale liiga lähedale minemist. Kuna nüüd aga linti ees ei olnud, siis läksid fännitarid lavale võimalikult lähedale. Ning suur oli nende pettumus, kui poole kontserti pealt turvamehed palusid veidi taha poole liikuda, et panna uus lint.
Sellest hoolimata õnenstus aga nii mõnelgi lava ees olnud neiul oma lemmikut korrakski katsuda ning Karl-Erikult ka patsu saada.
Kuna Karl-Erik mängib bassi, siis tegi ta nalja, et ainus põhjus, miks nende bändis on võimalik teha bassisoolot, ongi see, et frontman bassimees on. Selle peale kommenteeris aga Erik Kammiste, et ainus põhjus, miks neid bassi vaja on, ongi see, et laulja seda pilli mängib. Miks muidu on bassimeestest nii palju anekdoote loodud. Karl-Erik ei jäänud aga vastust võlgu ning lisas, et kitarristid on üldjuhul nii igavad, et neist polegi midagi rääkida. Kohe näha, et vanad sõbrad.
Kui Pootsmann lisalugusid ei teinud, siis Taukari bänd õnnestus lavale tagasi kutsuda. Viimase loona tuli teistkorda esitusele "Seitsme tuule poole".
Kahe bändi vahele jäi taaskord veidi aega, mil eelneva bändi tehnika kokku korjati ning valmistati lava ette Terminaatori esinemiseks. See aeg sisustati taaskord ühe auhinnamänguga. Seekord anti võimalus rammumeestele, kes pidid ühte sõiduautot aja peale vedama. Kolm meesterahvast läksid oma oskusi näitama, võitja ajaks tuli veidi üle 8 sekundi. Auhinnaks oli kõigile jäätis, võitja sai lisaks veel 2 Terminaatori albumit: "Vaikuse meri", mis hetkel nende värskeid plaat ning 2005. aastal ilmunud duubelplaadi "Go Live", mis lisaks audioCD-le sisaldab ka DVD plaati. Väikese intervjuu käigus selgus, et võitnud noormees oli 2 päeva varem oma pruudiga abiellunud. Topeltõnnesoovid noorpaarile.
Kolmandaks lavale astunud bändiks oli Terminaator. Kuna aeg oli üsna piiratud, siis teadsime juba ette, et erilisi üllatusi listis loota ei olnud. Kuid see aga ei tähendanud, et bänd oleks kuidagi hinnaalandusi teinud. Eriliselt aktsioonis oli bassimees Henno, kellele Rapla kontsert oli möödunud nädala esimeseks keikaks koos Terminaatoriga. Nii Tartus Star FM-i Suvetuuri kontsertil kui ka Kauksi Ranna Suvefestil oli Termikatega koos Riivo, kes aegajalt Hennot asendanud on. Põhjus, miks Hennot eelnevatel kontserditel ei olnud, oli aga see, et tal oli oma teiste projektidega esinemised. Reedel oli ta koos Dagöga Viimsis Valgete Ööde Festivalil ning laupäeval esines Heavy Beauty Hiiumaal Sõru Jazzil. Nüüd oli aga energiast pakatav Henno kohal.
Vähem mängitavatest lugudest tasuks kindlasti ära mainida loo "Ma pole Superman". Enne seda lugu kiitis Jaagup oma bändikaaslasi. Ta ei väsi kordamast, kuidas tal on vedanud, et saab ühes bändis mängida selliste meestega nagu seda on Taavi "Taff" Langi, Roland "Roll" Puusepp ning Henno Kelp. Kuna Karl-Erik Taukari esinemise ajal sai bassimehi veidi tögatud, siis nüüd justkui vastuseks sellele ütles Jass, et Henno supervõime on see, et ta mängib bassi. Jutu lõpetas ta aga sellega, et on Terminaatoris ainus, kes pole Superman. Sellega ei olnud nõus aga lava ees olnud inimesed.
Kuna käimas on jalgpalli EM, siis ei jätnud seda teemat puutumata ka Termika poisid. Nimelt oli laval kokku 2 palli, mis said signeerituna endale uued omanikud. Enne seda, kui Jaagup bändikaaslastelt esimesele pallile autogrammid võttis, tegi ta kiire kursuse, kuidas autogrammi võtta. Selleks on vaja pastakat või siis markerit ning kohta, kuhu autogramm võtta. Antud juhul siis pallile. Ning bändiliikmetele tuleb läheneda õrnalt, kuna nad on tegelikult väga hella hingega. Peale seda, kui bändi kaaslased olid oma autogrammid pannud, kirjutas ka Jass pallile ning lõi ta selle laia kaarega üle rahva. Pall lendas esimese hooga teisel pool platsi olnud kuuse okstesse ning kukkus sealt siis õnnelikule omanikule otse sülle. Mõnikord on isegi kasulik olla kuskil kaugemal.
Tavaliselt üritustel, kus on palju lapsi, bänd "Sitapea"-d ei esita, siis seekord oli seegi lugu listi ära eksinud. Lava ees olnud lapsed sattusid sellest aga väga vaimustusse, kuna mingil põhjusel läheb see lugu just eriti hästi peale lastele. Ning nii mõnigi kuulis seda esimest korda live-s. Ning nii mõnigi kaugemal olnud laps leidis just selle loo ajaks tee lava ette. Õnneks oli rahvas mõistev ning lapsed lasti ilma probleemideta ette. Peale loo lõppu liikusid aga pisikesed fännid tagasi oma vanemate juurde, et nende valvsa pilgu alla kontserti edasi nautida.
Enne lugu "Ütle Miks" läks signeerimisele ka teine laval olnud pall. Seekord ilma pikema sissejuhatuseta. Seegi kord lennutas Jass selle rahvasse. Küll enam mitte jalahoobiga. Palli püüdis kinni oma noormehe kukil istunud neiu, kes oli eelnevalt ka laval tantsimas käinud.
Kuna akustiline sett tõmbas rahva üsna rahulikuks, siis võttis bänd üles suisa laste unelaulu "Mina ei taha veel magama jääda". Kuid Rapla rahvale mõjus see hoopis vastupidiselt ning vahepeal üsna rahulikuks jäänud rahvas sai justkui uut hoogu juurde.
Põhiosa viimaseks looks tuli esitusele "Aja teenija". 2 noormeest, kes mu selja taga olid, arutasid omavahel, et just selle loo pärast nad kontsertile tulidki, kuna juuli alguses ootab neid ees kohustuslik ajateenistus. "Aja teenija" lõpust ei puudunud ka väike Henno ja Jaagupi tantsunumber. Ning sellega justkui oligi kontsert läbi. Aga mitte päris.
Lisaloona tehti "Carmenit", mis rahva korralikult käima tõmbas. Loo lõpus tutvustas Jaagup ka oma bändikaaslasi. Nii mõnigi neiu oli aga pettunud, et miks Jaagupit ära ei mainitud.
Olgugi, et paaril korral läbi terve kontserti oli kuulda, kuidas hüüti "Juulikuu lund", siis seekord jäi see lumi tulemata. Ehk järgmine kord.
Veel enne, kui lavale tuli õhtu viimane bänd - Smilers, korraldati veel viimane auhinnamäng. Seekord asusid autot vedama õrnema sugupoole esindajad. Naiste parimaks ajaks tuli 9 sekundit. Palju ei jäänud puudu, et oleks üle löödud meeste parim tulemus.
Eelmise auhinnamängu võitnud noormees läks oma värske abikaasa ergutusel autogrammi jahile. Loodetavasti õnnestus tal võidetud plaatidele ka autogrammid peale saada, backstage-i ta koos oma naisega igatahes pääses.
Kuna vahepeal oli päike jõudnud looja minna ning välja üsna jahedaks läinud, siis otsustasime peale Smilersi esimest lugu, et aeg oleks vist hakata kodu poole liikuma. Meie teed autoni jäi saatma Rapla Laululavalt kostunud Smilersi kontsert.
Kuigi kellaaeg lähenes südaööle, siis oli välja veel väga valge. Seega läks sõit tagasi Tallinnasse väga ladusalt. Tagasi Tallinnas olimegi täpselt südaööl. Kuigi meie kaaslased elavad Nõmmel, siis ei pidanud nad paljuks meid koju Kristiinesse ära visata. Olgugi, et sellega tegid nad sisse korraliku ringi.
Siinkohal tahaks veelkord tänada meie võrratuid reisikaaslasi mõnusa õhtu eest. Kindlasti kordame seda millalgi.

Teie Meky

Rohkem pilte Facebookis

Nii vallutatakse lava

Noored tantsustaarid

Eeskujulik autogrammi küsija 

Ja pall lendab...

Visata või mitte...

Ja läks teele...

...tüdruk tantsib laupäevaõhtul Taffiga...

Tantsuks valmis...

Bändi mootor

Publiku tänamine