Viski Rocki klõpsud: Star FM Suvetuur 2016 Rapla Laululaval 19.06.2016

Möödunud nädalavahetus möödus suuresti vihma tähe all ning veel pühapäeva hommikulgi oli kahtlus, et kas on ikka hea mõte minna õhtul Raplasse Star FM Suvetuuri kontsertile. Kuid kuna piletid olid meil jubaära ostetud ning sõbrannagagi kokku lepitud, et on minek, siis tundus, et vaatamata võimalikule vihmale oleme me siiski kohal. Õnneks suutis pärastlõunal päike vihmapilved siiski laiali ajada ning tõotas tulla ilus õhtu.
Kokku lepitud ajal olimegi Nõmmel, kus saime kokku oma reisikaaslastega. Ning sõit Rapla poole võis alata. Mida lähemale jõudsime, seda ilusamaks läks ka ilm. Raplasse jõudes oli küll veidi tuuline, kuid isegi üllatavalt soe.
Ajaks, kui alale sisse jõudsime, oli rahvast kogunenud juba päris palju. Kuna esimese artisti, Jüri Pootsmanni alustamiseni oli aega rohkem kui veerand tundi, siis otsustasime veidi ringi vaadata ja hinnakirjaga tutvuda. Kohe hakkas silma, et lapsi oli kohal palju. See aga tegelikult väga ei üllatanud, kuna noortel fännidel ei ole just palju võimalusi oma lemmikuid vaatamas ja kuulamas käia. Ajaks, kui Jüri koos bändiga lavale tuli, liikusime ise ka lavale lähemale. Lavaesine oli täitunud aga päris noorte fännidega. Lastel olid eeskujulikult sõnad peas ning kaasa lauldi ka inglise keelseid laule.
Peale esinemist oli noortel võimalik saada aga oma lemmikult autogramm ning mõned õnnelikumad said koos Jüriga pilti teha.
Pärast kontserdit, kui olime tagasiteel Tallinnasse, rääkis sõbranna, et tema oli Jüri Pootsmanni ja Karl-Erik Taukari esinemist nautinud istudes. Üks hetk jäi suhteliselt tema lähedale seisma üks noor poiss ning üsna kiiresti oli ümbritsetud neiudega, kes soovisid pilti teha. Kui esimese kahe neiu puhul arvas ta, et ju mingid sõbrannad, siis miski hetk muutus see juba kahtlaseks. Asja uurima asudes, selgus, et tegemist oli Jüri Pootsmanni bändi klahvpilli mängijaga. Ei õnnestu noortel muusikutel rahus kontserti nautida, ilma et oleks koheselt austajatega ümbritsetud.
Veel enne, kui Karl-Erik Taukar bänd lavale sai tulla, anti võimalus noortele tantsijatele oma oskusi näidata. Lavale pääses tantsima 3 päris noort tüdrukut, veidi vanem neiu ning 2 noormeest. Kuna Allan Roosileht ütles, et nad ei pea ainult ühe koha peal paigal olema, siis võtsid noormehed asja ikka päris tõsiselt ning näitasid, kuidas laval liikuma peab. Peale väikest tantsuvõistlust kostitati kõiki tublisid osalejaid jäätisega. Ning siis selgus, et lavaliikumine polegi neile päris võõras, kuna poisid teevad isegi bändi. Mine tea, võib olla on võimalik neid näha järgmisel Suvetuuril juba bändiga laval esinemas.
Karl-Erik Taukari bändi ajal oli lava ees rahvast juba tunduvalt rohkem. Ning nüüd olid lava ees juba ka veidi vanemad kontserdikülastajad. Juba ajal, mil Jüri Pootsmann laval lõpetas, läks katki lava ees olnud lint, mis piiras lavale liiga lähedale minemist. Kuna nüüd aga linti ees ei olnud, siis läksid fännitarid lavale võimalikult lähedale. Ning suur oli nende pettumus, kui poole kontserti pealt turvamehed palusid veidi taha poole liikuda, et panna uus lint.
Sellest hoolimata õnenstus aga nii mõnelgi lava ees olnud neiul oma lemmikut korrakski katsuda ning Karl-Erikult ka patsu saada.
Kuna Karl-Erik mängib bassi, siis tegi ta nalja, et ainus põhjus, miks nende bändis on võimalik teha bassisoolot, ongi see, et frontman bassimees on. Selle peale kommenteeris aga Erik Kammiste, et ainus põhjus, miks neid bassi vaja on, ongi see, et laulja seda pilli mängib. Miks muidu on bassimeestest nii palju anekdoote loodud. Karl-Erik ei jäänud aga vastust võlgu ning lisas, et kitarristid on üldjuhul nii igavad, et neist polegi midagi rääkida. Kohe näha, et vanad sõbrad.
Kui Pootsmann lisalugusid ei teinud, siis Taukari bänd õnnestus lavale tagasi kutsuda. Viimase loona tuli teistkorda esitusele "Seitsme tuule poole".
Kahe bändi vahele jäi taaskord veidi aega, mil eelneva bändi tehnika kokku korjati ning valmistati lava ette Terminaatori esinemiseks. See aeg sisustati taaskord ühe auhinnamänguga. Seekord anti võimalus rammumeestele, kes pidid ühte sõiduautot aja peale vedama. Kolm meesterahvast läksid oma oskusi näitama, võitja ajaks tuli veidi üle 8 sekundi. Auhinnaks oli kõigile jäätis, võitja sai lisaks veel 2 Terminaatori albumit: "Vaikuse meri", mis hetkel nende värskeid plaat ning 2005. aastal ilmunud duubelplaadi "Go Live", mis lisaks audioCD-le sisaldab ka DVD plaati. Väikese intervjuu käigus selgus, et võitnud noormees oli 2 päeva varem oma pruudiga abiellunud. Topeltõnnesoovid noorpaarile.
Kolmandaks lavale astunud bändiks oli Terminaator. Kuna aeg oli üsna piiratud, siis teadsime juba ette, et erilisi üllatusi listis loota ei olnud. Kuid see aga ei tähendanud, et bänd oleks kuidagi hinnaalandusi teinud. Eriliselt aktsioonis oli bassimees Henno, kellele Rapla kontsert oli möödunud nädala esimeseks keikaks koos Terminaatoriga. Nii Tartus Star FM-i Suvetuuri kontsertil kui ka Kauksi Ranna Suvefestil oli Termikatega koos Riivo, kes aegajalt Hennot asendanud on. Põhjus, miks Hennot eelnevatel kontserditel ei olnud, oli aga see, et tal oli oma teiste projektidega esinemised. Reedel oli ta koos Dagöga Viimsis Valgete Ööde Festivalil ning laupäeval esines Heavy Beauty Hiiumaal Sõru Jazzil. Nüüd oli aga energiast pakatav Henno kohal.
Vähem mängitavatest lugudest tasuks kindlasti ära mainida loo "Ma pole Superman". Enne seda lugu kiitis Jaagup oma bändikaaslasi. Ta ei väsi kordamast, kuidas tal on vedanud, et saab ühes bändis mängida selliste meestega nagu seda on Taavi "Taff" Langi, Roland "Roll" Puusepp ning Henno Kelp. Kuna Karl-Erik Taukari esinemise ajal sai bassimehi veidi tögatud, siis nüüd justkui vastuseks sellele ütles Jass, et Henno supervõime on see, et ta mängib bassi. Jutu lõpetas ta aga sellega, et on Terminaatoris ainus, kes pole Superman. Sellega ei olnud nõus aga lava ees olnud inimesed.
Kuna käimas on jalgpalli EM, siis ei jätnud seda teemat puutumata ka Termika poisid. Nimelt oli laval kokku 2 palli, mis said signeerituna endale uued omanikud. Enne seda, kui Jaagup bändikaaslastelt esimesele pallile autogrammid võttis, tegi ta kiire kursuse, kuidas autogrammi võtta. Selleks on vaja pastakat või siis markerit ning kohta, kuhu autogramm võtta. Antud juhul siis pallile. Ning bändiliikmetele tuleb läheneda õrnalt, kuna nad on tegelikult väga hella hingega. Peale seda, kui bändi kaaslased olid oma autogrammid pannud, kirjutas ka Jass pallile ning lõi ta selle laia kaarega üle rahva. Pall lendas esimese hooga teisel pool platsi olnud kuuse okstesse ning kukkus sealt siis õnnelikule omanikule otse sülle. Mõnikord on isegi kasulik olla kuskil kaugemal.
Tavaliselt üritustel, kus on palju lapsi, bänd "Sitapea"-d ei esita, siis seekord oli seegi lugu listi ära eksinud. Lava ees olnud lapsed sattusid sellest aga väga vaimustusse, kuna mingil põhjusel läheb see lugu just eriti hästi peale lastele. Ning nii mõnigi kuulis seda esimest korda live-s. Ning nii mõnigi kaugemal olnud laps leidis just selle loo ajaks tee lava ette. Õnneks oli rahvas mõistev ning lapsed lasti ilma probleemideta ette. Peale loo lõppu liikusid aga pisikesed fännid tagasi oma vanemate juurde, et nende valvsa pilgu alla kontserti edasi nautida.
Enne lugu "Ütle Miks" läks signeerimisele ka teine laval olnud pall. Seekord ilma pikema sissejuhatuseta. Seegi kord lennutas Jass selle rahvasse. Küll enam mitte jalahoobiga. Palli püüdis kinni oma noormehe kukil istunud neiu, kes oli eelnevalt ka laval tantsimas käinud.
Kuna akustiline sett tõmbas rahva üsna rahulikuks, siis võttis bänd üles suisa laste unelaulu "Mina ei taha veel magama jääda". Kuid Rapla rahvale mõjus see hoopis vastupidiselt ning vahepeal üsna rahulikuks jäänud rahvas sai justkui uut hoogu juurde.
Põhiosa viimaseks looks tuli esitusele "Aja teenija". 2 noormeest, kes mu selja taga olid, arutasid omavahel, et just selle loo pärast nad kontsertile tulidki, kuna juuli alguses ootab neid ees kohustuslik ajateenistus. "Aja teenija" lõpust ei puudunud ka väike Henno ja Jaagupi tantsunumber. Ning sellega justkui oligi kontsert läbi. Aga mitte päris.
Lisaloona tehti "Carmenit", mis rahva korralikult käima tõmbas. Loo lõpus tutvustas Jaagup ka oma bändikaaslasi. Nii mõnigi neiu oli aga pettunud, et miks Jaagupit ära ei mainitud.
Olgugi, et paaril korral läbi terve kontserti oli kuulda, kuidas hüüti "Juulikuu lund", siis seekord jäi see lumi tulemata. Ehk järgmine kord.
Veel enne, kui lavale tuli õhtu viimane bänd - Smilers, korraldati veel viimane auhinnamäng. Seekord asusid autot vedama õrnema sugupoole esindajad. Naiste parimaks ajaks tuli 9 sekundit. Palju ei jäänud puudu, et oleks üle löödud meeste parim tulemus.
Eelmise auhinnamängu võitnud noormees läks oma värske abikaasa ergutusel autogrammi jahile. Loodetavasti õnnestus tal võidetud plaatidele ka autogrammid peale saada, backstage-i ta koos oma naisega igatahes pääses.
Kuna vahepeal oli päike jõudnud looja minna ning välja üsna jahedaks läinud, siis otsustasime peale Smilersi esimest lugu, et aeg oleks vist hakata kodu poole liikuma. Meie teed autoni jäi saatma Rapla Laululavalt kostunud Smilersi kontsert.
Kuigi kellaaeg lähenes südaööle, siis oli välja veel väga valge. Seega läks sõit tagasi Tallinnasse väga ladusalt. Tagasi Tallinnas olimegi täpselt südaööl. Kuigi meie kaaslased elavad Nõmmel, siis ei pidanud nad paljuks meid koju Kristiinesse ära visata. Olgugi, et sellega tegid nad sisse korraliku ringi.
Siinkohal tahaks veelkord tänada meie võrratuid reisikaaslasi mõnusa õhtu eest. Kindlasti kordame seda millalgi.

Teie Meky

Rohkem pilte Facebookis