Viski Rocki klõpsud: Terminaator Padisel Kalju-Laval 21.07.2016

Kui Padise kontsert aprillis välja tuli, sai kohe selgeks, et sinna me läheme. Kuigi eelmine aasta oli ilm kehv, oli kontsertelamus, mille me saime, üks viimase aja parimaid. Ning kuna koht ise on väga kaunis, siis polnud küsimustki, kas lähme või JAH.

Ka piletitega vedas seekord. Nimelt oli Kallaste talul 1. mai loos Facebookis, kust sõbranna 2 piletit võitis. Kuna sai valida ise kontserti, kuhu minna, siis loomulikult valisime me just selle keika.

Mõni nädal enne kontserdit avastasime aga, et piletid, mis on koguaeg olnud käekotis koos ühe teise ürituse piletitega, on läinud jalutama. Samas piletid Seto Jaanitulele, mis hinnaliselt oluliselt kallimad, olid alles. Kuna olime mõnele tuttavale pileteid näidanud, siis tekkis ka kahtlus, et keegi omadest need piletid meilt ära võtnud on.

Võtsime ühendust ka kontserdi korraldajaga ning otsustati, et kuna me oleme need piletid võitnud, siis saame me ka tõestada, et need piletid on meil reaalselt olemas olnud. Seega oli meil alus olemas, et kontsertile siiski pääseksime.

21. juulil võtsimegi suuna Padise poole. Ilm see aasta oli tunduvalt parem kui mullu. Kuna teadsime, et bussipeatusest on ligi 2 kilomeetrit vaja jalutada, siis valisime üsna varase bussi. Olimegi juba kella 18 ajal Padisel. Väikese jalutuskäigu järel jõudsimegi Kalju-lavale. Kuna eelmisest aastast mäletasime, et kohapeal saab maksta ainult sularahas, olime eelnevalt veidi sularaha varunud. Kohapeal selgus aga, et tänavu oli olemas ka kaardimakse võimalus.

nagu ka möödunud aastal, oli seegi kord keika kahesetiline. Kui esimeste lugude ajal oli lava ees vaid mõni üksik laps, siis vaikselt liikusid ka vanemad kontserdikülastajad lavale lähemale ning neljanda loo ajaks, milleks oli Romula, oli lavaesine juba üsna rahvast täis.

Huvitav oli jälgida lapsi, kes päris ees olid. Nad olid ennast sisse seadnud Jaagupi all ning niipea, kui Jass veidi lava peal kohta vahetas, liikusid ka lapsed. See kestis nii terve esimese seti.

Kui aastatagune keika oli pigem akustiline ning esitamisele tulid rahulikumad lood, siis tänavu aastane keika oli rokilikum.

Esimeses setis väga suuri üllatusi lugude osas ei olnud. Üle mõne aja oli listis taaskord "Portselanist tüdruk", mis vahepeal veidi puhkust saanud. Kuigi "Kaktusviin" on juba mõnda aega olnud tagasi põhilistis, on siiski piisavalt ka neid, kes seda lugu väga ei tea. Ja mitte ainult nooremapoolse publiku hulgas.

Kahe seti vahel pandi lavatagusel haljasalal põlema lõke. Lisaks oli võimalik tutvuda Kallaste talu muuseumi eksponaatidega. Samuti oli võimalik endale seotada õnneloosi pilet. Kõigi loosis osalenute vahel loositi välja hulgaliselt auhindu, mille hulgas olid näiteks kinkepiletid Kaljulava kontserditele ja palju muud.

Veel enne seda, kui bänd uuesti lavale tuli, viidigi auhinnaloos läbi. Vaid üks auhind, milleks oli Terminaatori viimase albumi "Vaikuse meri" autogrammidega eksemplaar, jäi välja andmata. Selle loosis välja bänd ise teise seti ajal.

Teise seti alguseks kogunesid lapsed taaskord lava ette. Õnneks olid lapsed aru saanud, et ei ole mõtet pidevalt edasi-tagasi joosta ning liikumist oli vähem, kui esimese seti ajal.

Suurimaks üllatuseks playlistis oli kindlasti "Kristallkülmas öös", mida pole väga ammu mängitud. Teise seti keskel sai kõigi õnneloosi ostnute vahel välja loositud ka album "Vaikuse meri", mille võitjaks osutus üks tütarlaps, kellel oli oma võidu üle siiralt hea meel.

Kuid veel teinegi laps sai Kaljulaval Terminaatori plaadi õnnelikuks omanikuks. Üsna keika lõpus õpetas Jaagup, kuidas on õige bändilt autogrammi küsida. Kõigepealt peaks olema kaasas midagi, mis on bändiga seotud. Suvalise paberitüki või näiteks käe peale autogrammi küsida ei ole väga mõtet. Ja kindlasti peab olema kaasas kirjutusvahend. On nimelt olnud juhuseid, kus on mindud Jaagupi juurde ja esimese asjana küsitud, et kas tal pastakat on.

Jaagup, kellel oli olemas nii marker kui ka album "Nagu esimene kord", läks kõigepealt Taavi juurde autogrammi jahile. Ja seejärel lunis välja ka pildi ning kallistuse. Bassimees Hennoga oli veidi teine teema. Nimelt, ei tea päris täpselt, miks see nii on, aga bassimehi üldjuhul väga ei teata. Nii ütles Henno, et tegelikult on tema see, kes peab minema ja pakkuma oma autogrammi. Loodetavasti päris nii see siiski ei ole.

Trummaritega on aga kõige keerulisem, kuna need kipuvad tavaliselt kuhugi peitu pugema. Justkui selle tõestuseks nihkuski Roland veidi eemale, kui Jaagup talle plaadiga lähenes.

Lõpuks sai "Nagu esimene kord" signeeritud ka Jaagupi poolt. Seejärel ulatas ta selle plaadi ühele väikesele poisile, kes koos oma emaga keikat lava kõrvalt nautis.

Peale keika lõppu koguneti lava taha, et oma lemmikutelt autogrammi küsida ja pilti saada. Esimene, kes lavale tagasi tuli asju kokku panema, oli Henno, kellelt me kas listid küsisime. Samal ajal oli lava lähistel seltskond, kes ilmselgelt soovis bändiga pilti saada.

Nõnda sattusimegi tunnistaks veidi humoorikale situatsioonile. Nimelt, kui meie olime Hennot kõnetanud nimepidi, siis neiu veidi eemalt hüüdis "Bassionu, kas pilti saaks?" Kui Henno talle vastas muiates "Bassionu?", tõdes neiu, et talle ei tule nimi meelde. Keegi seltskonnast oli aga kuulnud, kuidas me teda kõnetasime ja nii tuligi kommentaar järgi, et oli vist Henno.

Seda, kas seltskond pildi ka sai, me vaatama ei jäänud.

Kuna autosid oli palju, siis liikumist Kaljulavalt suurele teele, oli üsna vaevaline, sest tee ääres kohta, kus kõndida, ei olnud. Kui lõpuks jõudsime välja piirkonda, kus oli lõpuks võimalik ka hääletada, oli vist enamik Kallaste talust tulnud autosid meist juba mööda sõitnud. Oli jõudnud tekkida juba lootusetu tunne, kui üks noor perekond kinni pidas ja meid peale võttis. Nendega me külla Tallinnasse ei saanud, kuid olid lahkesti nõus meid Keila Statoili juurde viima. Kuigi tegelikult elasid ise teisel pool Keilat. Autosõidu ajal jõudsin uurida, kas ja kuidas oleks võimalik Keilast Tallinnasse saada. Kahjuks aga oli kell juba piisavalt palju, et ühistransporti enam ei liikunud. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui häälega linna poole edasi liikuda. Pool tundi olime jõudnud tee ääres tulutult autosid püüda, kui järjekordne auto kinni pidas. Kuid seegi kord saime edasi vaid osaliselt. Põhjus, miks juht auto kinni pidas, seisnes selles, et ta on koos sõbraga pidanud Hiiumaa ühest otsast teise jalutama, kuna keegi lihtsalt kinni ei pidanud ning transporti ei liikunud.

Oleks ilm olnud parem, siis poleks tegelikult maa Tabasalu ristist Tallinnasse väga pikk olnud. Kuid vahepeal oli läinud üsna tuuliseks. Uurisime ka takso võimalust, kuid selle aja jooksul, mis me seal hääletasime, ei saanud ühtegi autot, mis olnuks nõus sinna sõitma. Lõpuks võttis peale meid naisterahvas, kes sõitis oma mehele Astangule järgi. Kuna arutasime omavahel, et Astangule taksot saada on märksa lihtsam kui Tabasallu, siis juhtis autojuht meie tähelepanu asjaolule, et linnaliini bussid veel sõidavad. Ja tõepoolest, Astangul me saime oodata 7 minutit, kui tuli buss nr. 36, millega esimene plaan oli sõita Kosmose juurde. Kaja peatuses otsustasime aga ümber istuda trolli peale. Peatusest juhtuski mööda sõitma depootroll, mis meie suureks üllatuseks ka kinni pidas ja meid peale võttis. Depooni olimegi ainsad reisijad. Paldiski maanteelt aga polnud enam pikk maa koju jalutada ning nõnda olimegi kodus veidi peale südaööd.

Suurem galerii Facebookis

Teie Meky

Pildistas ViskiRock