Tänavu oli juba viies kord, kui Terminaator esines Kabli Päikeseloojangu Festivalil. Meie olime seal kohal neljandat korda, ära on jäänud vaid esimene kord.
Kuna plaan oli ööseks Kablisse telkima jääda, siis pakkisime me Tallinnas kokku oma matkavarustuse ning suundusime bussiga Pärnusse. Pärnus jäi meil kahe bussi vahele 2 tundi, seega oli meil piisavalt aega, et poes käia ning õhtuks söögikraami varuda. Kuna taevas oli pilves ning ähvardas vihmaga, siis otsustasime poest võtta ka alkoholi külmarohuks. Bussi oodates saime me ka vihma kaela.
Kuna Ikla bussi ootas peale meie veel päris palju rahvast, siis otsustasime, et mõistlikum oleks bussijaamast piletid ära osta. Eelmisest Kablis käidust oli meelde jäänud, et suveperioodil on õpilastele (s.h ka kutsekooli õpilastele) pilet 50% odavam. Kassas teenindaja aga teatas, et see soodustus kehtib ainult põhikooli õpilastele. Kui ütlesin, et eelmine kord ei olnud vahet, kas õpid põhikoolis, gümnaasiumis või kutsekoolis, siis vastati üsna nipsakalt, et eks ta siis müüb meile need piletid, aga ise oleme süüdi, kui nendega peale ei saa.
Bussis probleeme siiski ei tekkinud ning asusimegi Kabli poole teele. Nagu ka kaks nädalat varem, olime nüüdki kohal veidi peale kella viit. Kohapeal selgus aga, et telkimisplats on muudetud tasuliseks (mis tegelikult on ka arusaadav, arvestades, kui suur on selle vastu huvi) ning telkimine maksab 8€ inimese kohta. Veidi liiga kallis. Seadsime end sisse festivaliala lähistel metsa all. Arvestades, et õhtul tuli ka vihma, siis oli see isegi päris hea mõte, kuna puud ei lasknud meie telgil väga märjaks saada.
Kella seitsme ajal, umbes samal ajal, kui bänd kohale jõudis, otsustasime platsile liikuda. Bänd oli jõudnud just oma tehnika üles panna, kui hakkas vihma sadama. See lükkas soundchecki tegemist veidi edasi. Kuid nii pea, kui ilm paranes, sai siiski heliproov ära tehtud. Üheks looks, mis mängimisele tuli, oli Sitapea, mis oli õnneks olemas ka õhtuses listis.
Kuna 7. juulil oli ühel sõbrannal, kes on tõsine Terminaatori fänn, aga oma vanuse tõttu ei saa väga palju keikadel käia, sünnipäev, siis otsustasime teha talle väikese üllatuse. Seega sõbranna võttis markeri ning kassetti "Singapur" ning läks ja küsis sinna peale bändiliikmete autogrammid. Loomulikult sai see ka nimelise pühenduse.
Varsti peale soundcheki läks bänd aga lähedale asuvasse Jaagupi külla sööma. Kuna ürituse alguseni oli veel päris palju aega, aga telki tagasi minna ei näinud mõtet ning tugeva tuule tõttu ei tahtnud ka randa jalutama minna, siis mõtlesime, et pakume A Le Coqi telgi tüdrukutele oma abi. Selgus, et neil on asjad juba ette valmistatud, aga järgmine kord, kui peaks varakult Kablis kohapeal olema, siis võib kella nelja-viie ajal küll appi minna. Eks järgmine aasta oleme targemad.
Vahepeal oli aga märkamatult kell saanud üheksa ning kuigi üritus algas ametlikult 22:00, siis oli piletikassa juba paigas. Käisime ja võtsime ka meie oma käepaelad ära. Kui eelmine kord ei olnud sellest probleemi, et läksime platsile tagasi sealt samast varem ostetud veega, siis nüüd meid sellega sisse tagasi ei lastud. Polnudki muud teha, kui viisin joogipudelid telki ning seest ostsime uued. Küll aga nägin platsil päris mitut inimest ringi liikumas, kelle käes olnud joogid ei olnud mitte platsi pealt omandatud. Jääb tunne, et oma tuttavad lastakse rahulikult joogiga sisse.
Kabli keikad meeldivad juba selle pärast, et bänd tuleb peale normaalsel ajal, ei pea ootama kella üheni öösel. Kella kolmveerand üheteist ajal hakkas rahvas kogunema vaikselt lava ette. Õnneks vihma ei sadanud, aga endiselt oli meeletu tuul. Kohati oli tunne, et lausa tormi mõõtmeid võttev tuul paiskab ümber piirdeaiad. Õnneks seda küll ei juhtunud. Halvast ilmast hoolimata oli kohale tulnud siiski korralik hulk inimesi. Siiski peab tõdema, et eelnevatel aastetel, kui oleme Kablis käinud, on rahvast olnud rohkem.
Võiks ju arvata, et kuna rahvast oli vähem ning ilmgi üsna kehv, siis möödus keika üsna rahulikult. Kahjuks see päris nii siiski ei olnud. Oli siiski ka neid, kes arvasid, et neil on iga hinna eest õigus lava ette pääseda ning selleks, et oma eesmärk saavutada, tehti lava ees olnud lastel olemine võimalikult ebamugavaks. Endalegi ei meeldi, kui ülejoonud naisterahvad seljas elavad, mis siis veel vaene laps tundma pidi. Siiski üle poole keikast pidas neiu tublisti vastu. Ühel hetkel muutus olukord siiski ka tema jaoks talumatuks ning keika lõppu nautis ta koos oma vanematega lava külje pealt. Neiu, kes aga nüüd lava ette koha sai, arvas, et väga tore on lava ees oma siidripurgiga vehkida ning teisi oma joogiga kasta. Seda "rõõmu" ei jätkunud tal aga kauaks, kuna suutis oma joogi ümber ajada ning viimased lood pidi ta vastu pidama kuiva kurguga.
Hoolimata halvast ilmast andis bänd korraliku kontserti. Listis oli ruumi ka paari üllatuse jaoks. Kohal olnud laste suureks rõõmuks tuli esitamisele ka "Sitapea". Lugu, mis läheb just nooremale publikule ülihästi peale.
"Kuutõbise" ajal võttis Jaagup ühelt lava ees filminult telefoni ning filmis sellega lava peal bändikaaslasi ja ka ise ennast.
Akustilise seti lõpus hakkas sadama peent vihma. Iseenesest see külm ei olnud, kuid kuna ilm oli tuuline, kui miite öelda, et tormine, tegi see olemise üsna ebamugavaks. See tähendas, et üks osa inimesi otsis varju, kuid oli ka neid, kes hoopis ära läksid. Siiski oli piisavalt inimesi, keda vihm ja tõusev tuul ei heidutanud ning "Aja teenija" ajal sai tänu rokimisele veidi sooja sisse.
Oli rõõm tõdeda, et seekord oli Kablis kohal publik, kes teab ka vanemaid ning harvem mängitavaid lugusid. Seekord ei olnud "Kui kuningas nutab" lava ees olnutele tundmatu lugu ning oli piisavalt neid, kes seda kaasa laulsid, olgugi, et ilm oli vahepeal väga kehvaks muutunud.
Viimased lood olid taaskord veidi tempokamad ning "Carmeni" ajal oli lava ees võimalik suisa tantsugi lüüa.
Peale keika lõppu oli ka neid, kes soovisid bändiga pilti teha. Ning nagu Kablis tavaks on saanud, siis see ka õnnestus.
Kuna enne keika algust pakkusid sõbrad, kes samuti Kablis kohal olid, meile võimalust nendega koos Tallinnasse saada, siis otsustasime sellise ilmaga mitte telkima jääda. Pakkisime kiiresti oma asjad kokku ning veerand tundi hiljem asusimegi kodu poole teele. Kuna suutsime õigest teeotsast mööda sõita, siis esialgne plaan Häädemeestel tankima minna, kukkus ära. See aga tähendas, et Pärnusse sõitsime peaaegu tühja paagiga. Õnneks piisas meil kütusest, et jõuda tanklasse. Väikese pausi järel saimegi keerata nina juba kodu poole.
Kella nelja ajal olimegi kodus Kristiines ning magada saime juba soojas toas oma voodis. Ehk läheb järgmine aasta Kablis telkimisega paremini.
Kabli keikad meeldivad juba selle pärast, et bänd tuleb peale normaalsel ajal, ei pea ootama kella üheni öösel. Kella kolmveerand üheteist ajal hakkas rahvas kogunema vaikselt lava ette. Õnneks vihma ei sadanud, aga endiselt oli meeletu tuul. Kohati oli tunne, et lausa tormi mõõtmeid võttev tuul paiskab ümber piirdeaiad. Õnneks seda küll ei juhtunud. Halvast ilmast hoolimata oli kohale tulnud siiski korralik hulk inimesi. Siiski peab tõdema, et eelnevatel aastetel, kui oleme Kablis käinud, on rahvast olnud rohkem.
Võiks ju arvata, et kuna rahvast oli vähem ning ilmgi üsna kehv, siis möödus keika üsna rahulikult. Kahjuks see päris nii siiski ei olnud. Oli siiski ka neid, kes arvasid, et neil on iga hinna eest õigus lava ette pääseda ning selleks, et oma eesmärk saavutada, tehti lava ees olnud lastel olemine võimalikult ebamugavaks. Endalegi ei meeldi, kui ülejoonud naisterahvad seljas elavad, mis siis veel vaene laps tundma pidi. Siiski üle poole keikast pidas neiu tublisti vastu. Ühel hetkel muutus olukord siiski ka tema jaoks talumatuks ning keika lõppu nautis ta koos oma vanematega lava külje pealt. Neiu, kes aga nüüd lava ette koha sai, arvas, et väga tore on lava ees oma siidripurgiga vehkida ning teisi oma joogiga kasta. Seda "rõõmu" ei jätkunud tal aga kauaks, kuna suutis oma joogi ümber ajada ning viimased lood pidi ta vastu pidama kuiva kurguga.
Hoolimata halvast ilmast andis bänd korraliku kontserti. Listis oli ruumi ka paari üllatuse jaoks. Kohal olnud laste suureks rõõmuks tuli esitamisele ka "Sitapea". Lugu, mis läheb just nooremale publikule ülihästi peale.
"Kuutõbise" ajal võttis Jaagup ühelt lava ees filminult telefoni ning filmis sellega lava peal bändikaaslasi ja ka ise ennast.
Akustilise seti lõpus hakkas sadama peent vihma. Iseenesest see külm ei olnud, kuid kuna ilm oli tuuline, kui miite öelda, et tormine, tegi see olemise üsna ebamugavaks. See tähendas, et üks osa inimesi otsis varju, kuid oli ka neid, kes hoopis ära läksid. Siiski oli piisavalt inimesi, keda vihm ja tõusev tuul ei heidutanud ning "Aja teenija" ajal sai tänu rokimisele veidi sooja sisse.
Oli rõõm tõdeda, et seekord oli Kablis kohal publik, kes teab ka vanemaid ning harvem mängitavaid lugusid. Seekord ei olnud "Kui kuningas nutab" lava ees olnutele tundmatu lugu ning oli piisavalt neid, kes seda kaasa laulsid, olgugi, et ilm oli vahepeal väga kehvaks muutunud.
Viimased lood olid taaskord veidi tempokamad ning "Carmeni" ajal oli lava ees võimalik suisa tantsugi lüüa.
Peale keika lõppu oli ka neid, kes soovisid bändiga pilti teha. Ning nagu Kablis tavaks on saanud, siis see ka õnnestus.
Kuna enne keika algust pakkusid sõbrad, kes samuti Kablis kohal olid, meile võimalust nendega koos Tallinnasse saada, siis otsustasime sellise ilmaga mitte telkima jääda. Pakkisime kiiresti oma asjad kokku ning veerand tundi hiljem asusimegi kodu poole teele. Kuna suutsime õigest teeotsast mööda sõita, siis esialgne plaan Häädemeestel tankima minna, kukkus ära. See aga tähendas, et Pärnusse sõitsime peaaegu tühja paagiga. Õnneks piisas meil kütusest, et jõuda tanklasse. Väikese pausi järel saimegi keerata nina juba kodu poole.
Kella nelja ajal olimegi kodus Kristiines ning magada saime juba soojas toas oma voodis. Ehk läheb järgmine aasta Kablis telkimisega paremini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar