Rändurielu

Kuigi viimasel ajal oleme me hääletanud üsna vähe, siis oli aeg, kus põhiliseks liikumisviisiks oligi pöidlaküüt. Ja tihti lugu ei olnud selle põhjuseks mitte raha vähesus, vaid see oli omamoodi elustiil. Hääletamine ja sellega kaasnev adrenaliinilaks kuulus meie ränduri elu juurde. Võib olla oleks siiani nii, kuid viimasel ajal on järjest vähem neid inimesi, kes on valmis hääletajad peale võtma. Olgu selleks siis ebameeldivad kogemused või soovimatus oma mugavustsonist välja tulla.
Enam ei vaevu inimesed isegi siis oma autot kinni pidama, kui midagi juhtunud on. On olnud juhuseid, kus peale õnnetust on edutult üritatud möödunud autosid peatada, kuid möödub enne pea tund, kui keegi üldse vaevub oma auto peatama.
Kuid mitte kõik juhid ei ole sellised. Minu usu hääletamise võimalikkuse taastas jutt, mida rääkis mulle tuttav.
Nimelt võtsid nad pühapäeval Haapsalu piiri pealt peale 2 hääletajat - neiu ja noormehe, kes on otsustanud hääletada läbi terve Euroopa ning jõuda lõpuks Vietnami. Haapsalust hääletasid nad Tallinnasse, et siin paar päeva veeta, linnaga tutvuda ning kolmapäeval juba Tartu poole edasi liikuda. Seda loomulikult pöidlaküüdiga.
Tavaliselt mu tuttavad hääletajaid peale ei võta, seda sel lihtsal põhjusel, et üldjuhul on neil kas auto täis või siis lihtsalt liiga kiire. Kuid seekord pidasid nad pikemalt mõtlemata auto kinni. Kuuldes noorte reisi eesmärgist pakkusid nad välja, et kui neil huvi on, siis võivad näidata paari kohta, kuhu tavaliselt ei satuks. Nii võetigi suund Keila maanteele ning tehti peatused muuhulgas Padisel, Harku vanglas ning Muraste vaateplatvormil. Harku karjääri ääres rääkis autojuht veidi ka koha ajaloost. Viimaseks vahepeatuseks oli noortele Katariina kai, kust näidati Tallinna vanalinna eemalt. Seejärel viidi noored nende ööbimiskoha ukse ette. Need 4 tundi, mis koos veedeti jätsid väga hea mulje nii autojuhile ja tema naisele kui ka noortele hääletajatele. Järgmise kahe päeva jooksul on noortel plaan tutvuda Tallinna vanalinnaga ning siis liiguvad nad juba edasi, et jaanipäev veeta Lõuna-Eestis. Loodetavaasti möödub nende ülejäänud aeg Eestis vähemalt sama toredalt, kui see pühapäevane pärastlõuna.

Kuulates hommikul kohvilauas seda jutustust, hakkasin tahestahtmata mõtlema oma hääletamiskogemustele. Üldjuhul autojuhid ei viitsi väga hääletajatega tegeleda. On olnud juhuseid, kus üksik meesterahvas on võtnud teel ääres hääletanud neiu peale lootuses kiireks kähkukaks. Üldjuhul siiski jätkub sõit peale seda vaikuses, kui saadakse aru, et seda juhtumas ei ole. Kuid on olnud ka juhus, kus autojuht on tundmatus kohas auto lihtsalt kinni pidanud ning teatanud, et kui k*ppi ei saa, siis astu minema.

***

Üks huvitavamaid juhuseid, mis on hääletades olnud, oli kindlasti alasti autojuht. Kose-Ristil sai hääletatud Tartu poole, kui pidas kinni auto, mille juht sõna otseses mõttes oli ihualasti. Kuuldes, et soov on saada Tartusse, teatas noormees, et saab mind paarkümmend kilomeetrit edasi minna, kui mind ei häiri see, et ta alasti sõidab. Kuna suvepäev oli palav ning juht tundus olevat viisakas, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Kui asi imelikuks muutub, siis saan ma alati paluda, et auto kinni peaks. Noormehega sain ma kuni Annani ning seejärel jätkasin juba hääletamist. Auto pööras aga otsa Tallinna poole ning võttis tee äärest peale neiu, kes Tallinna poole soovis. Tekkis suisa küsimus, et kas meesterahvas veedabki oma päevi alasti Tallinn-Tartu maanteel hääletajaid sõidutades. Olen hiljemgi kuulnud jutte, kuidas neiud on sama juhiga (usun, et neid noormehi, kes püksata seda vahet sõidaks, ei saa kuigi palju olla) kokku puutunud. Kuid mitte kõik ei ole nii julged, et selle auto peale istuda.

***Poolakast rekkajuht***

Üks eredamaid mälestusi on seoses paari aasta taguse hääletamisega Kablisse. Hommikul oli ilm ilus päikseline, kuid kui me jõudsime Laagrisse hääletamiskohta, oli taevas tõmbunud kahtlaselt pilve. Kartsime, et hakkab sadama ning on üldteada fakt, et vihmaga ei taheta hääletajaid väga peale võtta. Sest kes siis ikka sooviks oma autosse märga ja tilkuvat võõrast. Läksin veidi eemale, et teha suitsu, kui järgmine hetk auto kinni pidas. Jäi suits veidi poolikuks, kuid vähemalt saime auto peale. Kuid pikalt meie ühine tee ei jätkunud, kuna noormees suundus Kuressaarde, meie tee aga viis Pärnu poole.
Jalutasime Haruteelt veidi edasi ning kui olime jõudnud alasse, kus oli autol võimalik ka kõrvale tõmmata, sai pöial uuesti püsti visatud. Üldjuhul me veoautosid ei hääleta, kuna kogemused on näidanud, et need eriti peale ei võta. Kuid kuna veoauto ees ja järel olid sõiduautod, siis olime sunnitud ka seda hääletama. Üllatav oli, et just veoauto pidas kinni. Tegemist oli Poolasse suundnud kaubaautoga. Juht ei osanud sõnakestki eesti keelt ega ka inglise keelt. Meie vene keele oskus aga on väga kesine. Seega, ees ootas põnev sõit. Siiski väga palju me temaga suhtlema ei pidanud, kuna suurema osa ajast rääkis ta telefoniga. Ning peab siinkohal mainima, et meesterahva sõnavara oli väga värvikas.
Nii palju me saime siiski aru, et Pärnusse sisse ta ei lähe. Kuid meile see variant sobis. Kuna me ise ka päris täpselt ei teadnud, kuhu minek on, siis sai kasutusele võetud Google Maps. Häädemeeste lähenedes tekkis aga küsimus, et kuidas juhile selgeks teha, kus soovime maha minna. Kuna ka meie juht kasutas Google Mapsi, siis sai talle oma telefonis näidatud, et kuhu meil vaja saada on. Õigest teeotsast suutis ta esimese hooga ikkagi mööda sõita. Tõmbas siis pidurid blokki ja tagurdas oma veoautoga tagasi ca. 400 meetrit ning lasi meid õiges kohas autost välja. Loodetavasti jõudis ka meie autojuht ilusti sihtkohta, meil see igatahes õnnestus.

***

Veidi rohkem kui 2 aastat tagasi käisime Rakveres Suvealguspeol. Kuna üritus lõppes ajal, mil ükski transport enam tagasi Tallinnasse ei liikunud, siis ei jäänudki meil muud üle, kui asuda hääletama. Olime olnud tee ääres ligi tund, ilma et ükski möödasõitev auto kinni oleks pidanud. Järjekordne auto oli mööda sõitnud, kui istusime mõlemad üsna pettunult tee ääres maha. Seda, millal möödunud auto ümber pööras ja tagasi tuli. Kuid seda nägime, kui teist ümber pööras ning võttis suuna uuesti Tallinna poole. Tegemist oli ühe bändiga, kes oli seal samas üritusel esinenud. Seoses öise hääletamisega saime korraliku peapesu bändi ühelt lauljalt. Kuid kuna neil oli selja taga pikk õhtu, siis jäi ta poole lause pealt magama. Kasutasime ka ise võimalust ning tukastasime veidi. Vahetult enne Tallinnat uuris autojuht, et kuhu kanti Tallinnas edasi liigume. Kuna ka nende tee viis Kristiine poole, siis saime päris kodu lähedale. Veel enne seda, kui tee meid päris lahku viis, loeti meile veel sõnad peale, et öised hääletamised ei ole sobilik tegevus noortele neiudele ning võimalusel peaksime me seda vältima.

***Saaremaalt bussiga Tartusse***

Päris tihti on raske ühe transpordiga saada alguspunktist sihtpunkti. On olnud kordi, kus Tallinnast Tartusse on liigutud kokku 5-6 erineva autoga. Seda üllatavam oli, kui saime sõbrannaga Saaremaalt Tartusse sama bussiga. Algselt pidime saama ainult sadamasse, kuid bussi pealt maha minnes ütlesin nii jutu jätkuks, et teiega oli tore küll, aga meie liigume nüüd edasi Tartusse. Ning siis selgus, et ka buss, millega olime sõitnud, läks sinna poole edasi. Seega ei jäänudki üle, kui mandrile jõudes otsisime oma bussi uuesti üles. Kuid selle vahega, et kui Saaremaal olime olnud kahekesi, siis nüüd liitus meiega veel kolmaski neiu, kes samuti tagasi Tartusse suundus. Sellest hääletamisest on nüüdseks möödas mitmeid aastaid, kuid sellist vedamist rohkem olnud ei ole.

***Pargime keset teed?***

2 aastat tagasi, kui käisime esmakordselt Võsu Rannafestivalil, tulime sealt tagasi häälega. Algselt oli küll kokkulepitud, et tuleme koos neiudega, kellega sinna läksime, kuid kuna meie soov oli ära tulla enne viimase artisti lõpetamist, siis viis tee meid taas hääletama. Kuna Võsu oli nö. politsei piiramisrõngas, siis pidime jalutama veidi kaugemale, kuid algselt olime plaaninud. Politseist ohutus kauguses võtsime tee ääres kohas sisse ning pöial püsti. Arvestades, et üritus veel kestis, ei olnud ka väga üllatav, et liiklust Võsult ära eriti ei olnud. Mõned autod aga juba liikusid ning kolmas möödasõitnud auto pidas ka kinni. Vedas, kuna ka autos olnud paari tee viis Tallinna poole.
Veidi enne Jõelähtmet sõitis meist mööda üks BMW. Ega muidu ei olekski selles midagi erilist olnud, aga meie auto kiirus oli 150 km/h. Kuid kui see auto meist möödus, jäi tunne nagu pargiks keset teed. Õnneks tol hetkel politseid kuskil ees ei olnud ja jõudsime ohutult Tallinnasse. Tund aega hiljem, kui tuttavad Võsult liikuma hakkasid, oli ka Tallinn-Narva maanteel kokku neljas kohas olnud politsei ees.

***

Kuigi üldjuhul autod, mis mööda sõidavad, ei pööra tagasi, et peale võtta, siis paaril korral on seda siiski juhtunud.
Sellest on nüüdseks ka juba mitmed aastad möödas, kui sai hääletatud Tartust Tallinna poole. Olin tee ääres olnud juba päris pikalt ning liiklus on üpris hõre. Kui järjekordne auto minust kinni pidamata mööda sõitis, muutis meele päris mõruks. Rehmasin korra käega, kuid kuna oli kindel plaan õhtuks Tallinnas olla, siis ei andnud veel alla. Kuna tee, kus hääletasin, oli pikalt sirge, siis isegi nägin, kui mööda sõitnud auto tagasi keeras. Kuid kuna Tartu poolt tuli veel üsna mitu autot, siis rohkem ma sellele tähelepanu ei pööranud ka. Seega ei märganud, millal suund uuesti Tartu peale võeti enne, kui auto minu juures kinni pidas. Auto ust avades sain väikese üllatuse osaliseks, kuna juhiks oli tuntud muusik, kelle tee viis samale üritusele, kuhu oli ka minul plaanis minna.

***

Mõned aastat tagasi sattusin talvisel ajal Viljandist Tallinna poole hääletama, kuna läksin tülli inimesega, kelle juures tol hetkel olin ning ei olnud mingit soovi sinna ööseks enam jääda. Oli talvine aeg ning kellaaeg lähenes 21-le. Seega viimane buss Tallinna poole oli juba läinud. Viljandi piiril asusingi hääletama, lootuses, et kellelgi hakkab kahju tütarlapsest, kes sunnitud krõbedas veebruarikülmas hääletama. Liiklust oli aga suhteliselt vähe. Ning usun, et kasuks ei tulnud ka minu tol hetkel üsnagi äranutetud silmad. Kuid üks auto pidas siiski kinni. Tegemist oli vägagi tuntud lauljaga, kes oli samuti teel Tallinnasse.
Nähes, et olen endast väljas ning ka läbikülmunud, keeras ta otsa ümber ning sõitis tagasi Viljandisse, kus Statoilist mulle kakao ostis, et aidata mul kiiremini maha rahuneda. Ta ei hakanud ise uurima, miks ma endast väljas olin või mis ajas mind nii õhtusel ajal hääletama. Kuid, kui olin veidi rahunenud, rääkisin ise talle, mis oli juhtunud. Rohkem me seda teemat aga ei puudutanud.
Mäos tegime me samuti väikese kohvi ning suitsupausi. Ka seekord ei lasknud ta mul endal oma asjade eest maksta. Tallinna piiril pakkus mu reisikaaslane, et viib mind autoga koju ära, kuid kuna ma teadsin, et sellega teeks ta sisse meeletu ringi, kuna ise elas täpselt teisel pool Tallinnat ning ühistransport veel liikus, siis keeldusin ma viisakalt sellest pakkumisest.