Pidu merel! Terminaator Viking XPRS'i pardal 23.09.2016

Juunikuus tuli üles info Viking Line sügishooaja kohta ning see andis põhjuse rõõmustada, kuna kontsertkavas oli ka Terminaatori esinemine. Kuna reisi maksumuseks kahele inimesele tuli 26€, siis ei olnud isegi mitte pikka arutelu, kas tasub plaanidesse võtta. Broneering tehtud ja asi mureta. Varsti sai broneeringule lisatud veel kolmaski neiu, seltsis segasem.

Suur oli aga üllatus, kui vähem kui nädal enne väljasõitu loosis Viking Line oma Facebooki lehel välja neljale inimesele võimaluse minna samale reisile, ning see tuli meie seltskonda. Õnneks oli broneeringus võimalus nimesid muuta ning nõnda kahekordistus meie reisiseltskond. Kolmapäeval, kui väljasõiduni oli veidi rohkem kui 48 tundi, saime kätte ka võidetud broneeringu kinnituse ning avastasime, et meie kasutada on sellel reisil ka kajut. See muutis meie reisi aga oluliselt mugavamaks ja mõnusamaks. 

Reedel veidi enne kella viit olimegi kogu kambaga Tallinna Sadama A-terminalis. Meie seltskonna ainsa noormehe jaoks oleks reis peaaegu katki jäänud, kuna selgus, et ID-kaart on jäänud koju kapi peale. Õnneks halastas teenindaja siiski meie peale ning saime kätte ka puuduoleva pardakaardi. Vahepeal oli jõudnud reisiseltskond omavahel juba veidi tutvust teha ning laevale liikusime juba kõik koos.

Kajutis ootas meid ees veel üks üllatus, nimelt pudel vahuveini ning maasikad. Super vastuvõtt Viking Line-i poolt.

Väljasõidu ajaks liikusime üles kümnendale tekile, et pidulikult Tallinnale lehvitada ning mälestuseks ka mõned pildid teha.

Kuna seltskond oli super ning juttu jätkus, siis olime me suurema osa ajast, mis laev Helsinkisse sõitis, oma kajutis. Siis aga jagunes seltskond kaheks, osa meist läks välja ning teine osa jäi kajutisse. Seal ei olnud me aga väga kaua, kuna meie seltskonna pesamunal hakkas halb ning lootsime, et värske õhk teeb asja paremaks. Kahjuks ei olnud sellest siiski kasu ning tuli pöörduda laeva meeskonna poole. Laeva meditsiinitiim võttiski tütarlapse enda hoole alla ning piltlikult öeldes turgutati ta uuesti elule. 

Uuesti kokku sai meie seltskond veidi enne seda, kui Terminaator pidi alustama. Neiu toodi ratastooliga tagasi meie kajutisse ning anti talle karm käsk pikali olla ja puhata. Kuid nii pea, kui arst lahkus, oli tüdruk jalul ning valmis siiski bändi kuulama minema. Tervis tal siiski nii tugev ei olnud kui tahtmine. Siiski sai ühiselt otsustatud, et keikast ta ilma ei jää ning parem, kui ta kontserti ajal meie silma all on. Seega saigi koos mindud Dance Pavillioni ning tõdetud, et lauad on kõik juba hõivatud. Baarist sai uuritud, kas me võime oma pesamunale panna tooli tantsuplatsi äärde lava ette, et neiu saaks istudes bändi nautida. Meeskond selles probleemi ei näinud ning nõnda saigi tütarlapsele tehtud istekoht. Baarist õnnestus talle hankida ka klaas kraanivett, et tal janu ei tekiks vahepeal. Esimeste lugude ajal märkasime aga, et ka laevaarst, kes eelnevalt oli andnud karmi käsu puhata, oli kohal ning hoidis oma patsiendil silma peal.

Bänd alustas kell 22:45 ning kuna teadsime, et laev jõuab tagasi Tallinnasse südaööks, siis väga pikka keikat ei oodanud. Kuid tegemist oli väikese valearvestusega, kuna esinemine läks tegelikult isegi veidi üle südaöö ning ka playlistis oli lugusid, mida saab kuulda harva.

Kuigi oleks võinud arvata, et lavaesine on rahvast täis, siis tegelikult lisaks meie seltskonnale oli lava ees veel mõni üksik inimene. Suurem osa kontserdikülastajatest jäi siiski oma kohale istuma. 

Juba ajal, kui bänd tegi soundchecki ning kuulsime, et esitatakse lugu "Sinu juurde tagasi", tekkis lootus, et ehk õnnestub kuulda seda ka õhtusel keikal. Täpselt nii ka läks. Terve keika ajal jooksid tagataustal ekraanidel erinevad pildid, suurem osa neist oli seotud bändiga. Kuid näiteks loo "Ma pole Superman" ajal tuli ekraanile pilt Supermanist, mis pakkus nalja ka bändiliikmetele endile. Viimane lugu, enne akustilist setti oli Taavi Langi lemmiklugu "Tee". Eks antud õhtu kohta see sobib päris hästi. Tol hetkel polnudki ju tähtis see kuhu me jõuame, vaid see, mis toimud teekonnal.

Teie Meky

Seto Jaanituli 2. päev

Teisel päeval algas platsil melu juba südapäeval, kui kohaletulnutele ütles oma tervitussõnad Seto ülemsootska Jane Vabarna. Seejärel esinesid suurel laval erinevad Seto laulu- ja tantsurühmad.
Küna päev oli ilus ja meeletult palav, siis VIP-ala, kus oli võimalik käis rendisaunas ning kümblustünnis ennast jahutamas, samuti pääs tiigi äärde oli avatud kõigile. Ning seda võimalust rohkelt ka kasutati. Kümblustünn osutus populaarseks just eriti laste hulgas.
Et tegemist oli laupäevaga, siis ei eriti üllatav, et rahvast oli rohkem, kui esimesel päeval. Oma välistuudio seadis üles ka RingFM ning raadioeetrist oli võimalik kuulda lühiintervjuusid üles asatunud esinejatega.
Ajaks, kui lavale astus Hellad Velled, oli pidu saanud sisse juba korraliku hoo ning ka lavaesine oli jälle rahvast täis.
Karmima muusika austajad olid leidnud aga tee Metsatöllu nännileti juurde, kus käis vilgas äritegevus.
Väga minev kaup oli järgmise ehk siis 2017. aasta Seto Jaanitule piletid, mida vaid ja ainult sellel nädalavahetusel oli võimalik omandada üliodava hinnaga. Ühe passi hinnaks oli vaid 9,99€. Arvestades, et ühe järgmise aasta festivali esinejana on välja kuulutatud 2009. aasta Eurovisiooni võitja Alexander Rybak, siis on 10€ ühe pileti eest maksta väga vähe. Kasutasime isegi võimalust ning ostsime 2 passi. Sellist võimalust ei saanud ju maha magada.
Ajaks, kui lavale astus Shanon, olid ka kõige karmima unega festivalikülastajad üles ärganud ning platsil oli kokku juba vaat, et sama palju rahvast kui eelmisel õhtul. Ning näis, et külastajate voolule ei tulegi otsa.
Peale kontserti lõpu korraldas õhtujuht ühe väikese mängu,. Nimelt oli kiire reaktsiooni eest võimalik saada väike auhind. Selleks tuli jõuda võimalikult kiiresti õhtujuhi poolt nimetatud kohta ning ette näidata järgmise aasta festivali pass. Võitjateks osutusid 2 neiut, kes olid piletid ostnud just veidi varem. Auhinnaks sai kumbki neiu endale ansambli Hellad Velled plaadi.
Nagu ka esimesel õhtul, oli seegi kord peale esinemiste lõppu võimalik kohtuda oma lemmikutega, et nendega paar sõna juttu rääkida, autogrammi küsida ning isegi pilti teha. Nii olid Shanoni austajad kogunenud backi juurde lootuses, et ehk ka Taavi Immato tuleb oma fännidega kohtuma. Ja täpselt nii ka läks. Eriti hakkas silma üks noormees, kes oli kaasa võtnud Rally Estonia särgi, kuhu peale kogus oma lemmikmuusikute autogramme. Tal õnnestus oma kogu täiendada ka Taavi signatuuriga.
Pealava järgmine esineja oli HND, keda esinemas õnnestub näha väga harva. Laulja Tarvo ei pidanud paljuks lava pealt lava ees olnuid kostitada sahmaka veega, mis palaval suveõhtul mõjus üsna jahutavalt.
Kuna tegemist oli siiski jaanitulega, siis uuriti juba esimesel õhtul, millal lõke süüdatakse. Teisel õhtul, kui päike oli piisavalt palju ära vajunud ning väljas veidi hämaramaks läinud, seda lõpuks ka tehti. Olgugi, et õhk oli piisavalt soe, oli siiski ka neid, kes otsisid sooja lõkke äärest. Eriti pakkus elus tuli huvi lastele. Õnneks olid lõkke ümber ka turvamehed, kes jälgisid, et keegi liiga lähedale ei läheks ja endale tulega liiga ei teeks.
Umbes samal ajal pandi piire ette ka nö. VIP alale, sellega piirati ligipääsu tiigile ja jõele. Sedagi inimeste enda ohutuse nimel, et keegi ülemeelikus tujus vette ei läheks.
Võib vist öelda, et teise õhtu kõige oodatum artist oli Terminaator. Kuna esialgses ajakavas oli bändi algusajaks märgitud 22:45, siis oli poole üheteistkümneks kogunenud pealava ette väga palju rahvast. See oli ka ainus kord, kui kuulsin väikest nurinat selle arvel, et ajakava nihkes oli. Õnneks oli suurem osa rahvast siiski väga mõistev ning nii oodati kannatlikult ära, millal Härra Kuu oma esinemise väikesel laval lõpetas ning järje suurele lavale üle andis.
Kuigi Terminaatori esinemisaeg oli üpris limiteeritud, siis bänd siiski hinnaalandust ei teinud ning kohaletulnutele anti korralik live. Enne lugu "Ma pole Superman" rääkis Jaagup, et kõigil ta bändikaaslastel on supervõimed. Näiteks trummar Rolandil on avanenud kolmas silm ning pendliga näeb ta kõike. Jass ütles, et tema on bändist ainus, kellel supervõimed ei ole. See peale hüüdis on neiu lava eest, et Jaagup ongi tema Superman.
Nagu suvistel keikadel juba tavaks saanud, õpetas seegi kord Jaagup, kuidas õigesti bändiliikmetelt autogrammi küsida. Seekord demonstreeris ta seda plaadi peal. Nimelt, peab olema pliiats või siis marker. Bändiliikmetele tuleb läheneda aeglaselt ja rahulikult, et mitte neid ära hirmutada. Bassimees Henno muidugi ütles, et teda väga ei teata ning tema peab ise oma autogrammi pakkuma minema. Ja siis muidugi trummarid, kelle tabamine on kõige keerulisem ülesanne. Lõpuks pani Jaagup ka oma autogrammi plaadile ning lennutas selle rahva sekka. Loodetavasti keegi sellega vastu pead ei saanud ning suuremat kismat plaadi pärast siiski ei tulnud.
Vähem mängitud lugudest oli listis 4b ning sellele järgi kohe "Kui kuningas nutab". Nii mõnigi paar, kes oli lavast veidi kaugemal, kasutas aeglasi lugusid, et tantsida.
Kuigi Terminaatori esinemisaeg oli piiratud, tehti siiski "Muinasjutu metsa" lõpus ära ka bänditutvustus. Peale seda läks bänd lavalt ära. Paljud arvasid, et nüüd ongi kõik ja bänd enam lavale tagasi ei tule. Selle lühikese vahega jõudis lavaesine üsna tühjaks jääda. Need õnnelikud, kes aga jäid ootama ja lootma lisalugusid, ei pidanud pettuma ning viimast lugu, milleks oli "Juulikuu lumi", said nautida juba veidi vabamalt.
Kõige suurem üllatus aga Terminaatori listi juures oli see, et lugu "Carmen", mis on 99%-l keikadest listis, esitamisele ei tulnud. Õnneks oli Seto Jaanitulel veidi teistsugune rahvas ning virinat selle koha pealt ei tulnud.
Kuigi turvameeskond oli üsna tõhus, siis õnnestus siiski paaril neiul pääseda backstage-i ning saada ka Jaagupiga pilt. Siiski avastati kiiresti, et lava taga on inimesi, kellel sinna asja ei ole ning turvamehed juhatasid nad viisakalt festivalialale tagasi.
Oli näha, et väga paljud olidki tulnud just nimelt Terminaatorit kuulama ning peale bändi lõpetamist ei liigutud mitte väikese lava juurde, kus teise setiga alustasid Wismari poisid, vaid nüüd mindi juba ära koju. See aga tekitas parklast väljasõidule korraliku ummiku. Viimase artisti, Metsatöllu, ajal oli rahvast juba oluliselt vähem.
Lava ette olid kogunenud veidi karmima muusika austajad ning oli rõõm tõdeda, et hoolimata hilisest kellaajast oli ka päris pisikesi fänne oma lemmikutele näppu viskamas. Enam kui poolteist tundi kestnud kontserdil tuli esitamisele nii uuemat loomingut kui ka päris vanu lugusid. Meie suureks rõõmuks kõlas ka lugu "Metsaviha II", mis oma olemuselt sobis Kärele väga hästi.
Keika lõpetas lugu "Lahinguväljal näeme, raisk", mille ajal lasti taevasse ka ilutulestik. Rahva sekka lendasid nii trummipulgad kui ka medikad. Õnnestus meilgi saada mälestuseks medikas.
Peale viimase loo lõppu oli vähe neid, kes veel platsile jäid, suurem osa rahvast liikus väljapääsu poole, et kas telklasse ära magama minna või autoga koju suunduda. Kümne minutiga oli plats päris tühi ning esimene festival "Seto Jaanituli" lõppenud.
Kohtumiseni juba järgmisel aastal.

Pildi galerii leiab Facebookist

Teie Meky ja ViskiRock

Jaagup Kreem & Taavi Langi baar-restoranis Chicago 1933 18.08.2016

Seda, et Jaagup ja Taavi taaskord Chicagos on, saime me teada juba suve alguses. Kuna sealsed akustilised setid on alati olnud erilised, siis ei olnud pikka mõtlemist, kas minna või mitte. Lootuses saada paremat lauda, tegime broneeringu väga varakult. 

Neljapäeva õhtul, kui läbi paduvihma Chicagosse kohale jõudsime, selgus, et varajane broneering tasus ennast ära. Olime saanud diivanlaua lava ees. Seekord olime kokku kuuekesi. Kusjuures seltskonnas oli 2 neiut, kellele see oli esimene kord näha Jaagupit ja Taavit kahekesi esinemas. Neist ühele oli see aga üleüldiselt kolmas kord keikal olla. 

Kuna meil oli ettemaksuga laud, siis saime tunda ennast suhtelist vabalt ning arve pärast väga muretsema ei pidanud. Kui meie neiud kohale jõudsid, sai lauda tellitud soojad joogid. Meie võtsime Chai Latte-d, kaaslannad vastavalt kohvi ja cappuccino. Väike õppetund ka järgmiseks korraks, et Chai Latte kogus on peaaegu poole suurem kui tavalisel kohvil. Ja muidugi maitse on ka parem. 

Bänd alustas kell 22 ning nagu Chicagos tavaks on saanud, oli keika kahesetiline. Kuna rahvast oli väga palju, rohkem kui eelmine aasta 13. augustil, kui Jaagup ja Taavi samuti Chicagos esinesid, siis istekohti kõigile ei olnudki. Veel enne kui poisid lavale tulid, käidi ka meie käest uurimas, et kas meil on ehk lauas vaba ruumi. Kuna olime lauas aga kokku kuuekesi, kuigi 2 inimest jõudsid kohale väikese hilinemisega, siis olin sunnitud tõdema, et rohkem lihtsalt lauda ei mahu. Rahva rohkus aga tähendas, et seisjaid oli palju ning bändi alustades koliti lava ette seisma. 

Chicago 1933 ei ole tavaliselt olnud selline koht, kus lava ees kaasa rokitakse. Seekord oli aga alates esimesest loost juba lava ees seltskond, kes sellest, et nii mõnigi inimene oli tulnud sinna vaikset ja intiimset õhtut veetma ja soovis keikat istudes nautida, ei hoolinud. Neiud seadsid end sisse meie laua ees, varjates sellega mitte ainult meie vaate, vaid ka meie taga lauas ja barileti ääres seisnud inimeste vaate lavale. 

Küll aga sümpatiseeris mind üks paar, kes läbi terve esimese seti tantsis ning ka näiteks "Portselanist tüdruku" ajal suutis üsna liibuvalt ja intiimselt kokku tantsida. Ei seganud neid ka see, et esimese seti lõpu poole tekkis tantsuplatsile üpriski palju nö. diskotantsijaid, kes teiste tantsijatega suigi ei arvestanud.

Kuna Chicago list on alati olnud teistsugune, siis ei oleks tohtinud väga üllatada, et mängimisele tuli ka selliseid lugusid, mida kuulda saab üliharva. Esimene listiüllatus oli kohe esimese seti alguses, kui kõlas lugu "Veel on aega". 

Kui "Veel on aega" oli veidi rahulikum ja mitte nii tuntud lugu, siis "Portselanist tüdruk" suutis tõestada, et kuigi Chicago keikad on üldjuhul rahulikumad ja intiimsemad, siis on võimalik ka seal veidi rokkida. 2 noormeest ei pidanud paljuks võõraid tütarlapsi, ks seisid muidu meie laua ees, tantsima võtta ning nõnda sai ka meie laudkond nautida vähemalt ühe loo nautida vaadet lavale.

Vahepeal jõudsid kohale aga ka meie seltskonna viimased liikmed ning nüüd olime vähemalt lühikest aega lauas suisa seitsmekesi. Kuna aga üks meie kaaslastest avastas, et kohal on ka neiud, keda ta polnud ammu näinud, siis lahkus ta üsna varsti meie seltskonnast. 

Esimese seti lõpus tegid Jaagup ja Taavi aga loo, mida polnud tõesti ammu kuulnud ning mis oli kõigile kohale olnutele meeldivaks üllatuseks. Veel enne loo algus palus Jass, et selle konkreetse loo ajal võetaks veidi rahulikumalt ning tantsuplats tühjaks jääks. Kahjuks oli aga siiski palju neid, kes sellest välja ei teinud ning lava ette tantsima läksid. Lugu, mis esitamisele tuli, oli aga "Alkeemik".

Esimese seti lõpetas aga "Tänapäeva muinaslugu", mis oli üsna tabav lugu arvestades, et koolivaheaeg on varsti lõppemas ning ees ootab taas 9 kuud koolitööd.

Teine sett algas looga "Kuutõbine" ning kuna meie seltskonnast üks neiu tõepoolest ka kuutõbine on, siis otsustasime minna lava ette. Ja otsus oli õige, sest loo lõpuks oli tantsuplats rahvaga täitunud ning meie lauast poleks olnud võimalik enam laval toimuvat näha.

Ka teise setti jagus piisavalt lugusid, mida tavaliselt väga kuulda ei saa. Nii tulid esitamisele näiteks "Kui kuningas nutab" ning Taavi isiklik lemmik "Tee".

Poole keika pealt oli aru saada, et järgmine päev on siiski tööpäev ning rahvast jäi vähemaks. Kindlasti oli ka neid, kes olid plaaninud, et saavad viimaste bussidega koju sõita ning ei pea taksoga vaeva nägema. 

Teise seti kõige suuremaks üllatuseks oli lugu "Valge liblika lend". Kuna tegemist on veidi rahulikuma looga, siis jäi ka lavaesine veidi tühjemaks. Nii mõnigi paar kasutas seda võimalust ära ning tuli tantsima.

Ei ole just harv juhus, et akustilistel kontserditel tehakse peale Terminaatori lugude ka Viidingu loomingut. "Valge liblika lennule" järgneski lugu "Poja juurde sõjaväkke". Kuigi oli selgelt aru saada, et mitmedki kohalolijad antud lugu ei tea ning veel vähem teadsid bändi seost sellega, siis tõmbas tempokas laul rahva uuesti korralikult käima.

Kuigi jõuludeni on veel mitu kuud aega, oli listi ära eksinud ka lugu, mida tavaliselt seostatakse just jõuludega. Enne "Ingli puudutust" rääkis Jaagup veidi ka jõulukingitustest ning juhtis tähelepanu, et sellele võiks tegelikult hakata mõtlema juba varakult mitte jätta asja viimasele hetkele. Lugu ise suutis nii mõnelgi kontserdikülastajal silma märjaks muuta ning oli ka neid, kes antud loo ajaks restoranist välja läksid, kas siis suitsule või lihtsalt värsket õhku hingama.

Kuna kellaaeg oli juba üsna hiline, siis oli selge, et keika hakkab läbi saama. Viimaseks looks tuli "Carmen", mis suurema osa alles jäänud rahvast tantsima tõi. 

"Carmen" lõpus oli aga selge, et ilma lisaloota bänd lavalt minema ei pääse. Kuna Chicagos ei ole ka backstage-i, kuhu artistid saaksid pageda, siis ilma pikema tseremooniata tuligi üks lugu veel - "Ööd on siin pimedad". Sumedasse augustiöösse väga hästi sobiv lugu.

Peale keika lõppu sai küsitud Jaagupilt ja Taavilt, kas nendega pilti on võimalik saada. Poisid olid lahkesti nõus, aga veidi hiljem. Nõnda istusimegi tagasi oma lauda ning jäime muljetama. Kuigi tegemist oli ettemaksulauaga, siis muutusime me keika lõpuks suhteliselt hooletuks ning seda suurem oli meie üllatus, kui selgus, et olime siiski suutnud oma arve piiridesse jääda. Kui täpsem olla, siis jäi meil 60 senti krediiti. 

Veel enne lahkumist õnnestus meie seltskonna pesamunal saada Jaagupi ja Taaviga oma esimesed pildid. Kiired tänusõnad poistele võrratu õhtu eest ning siis juba sammud kodu poole.

Teie Meky