Seda, et Jaagup ja Taavi taaskord Chicagos on, saime me teada juba suve alguses. Kuna sealsed akustilised setid on alati olnud erilised, siis ei olnud pikka mõtlemist, kas minna või mitte. Lootuses saada paremat lauda, tegime broneeringu väga varakult.
Neljapäeva õhtul, kui läbi paduvihma Chicagosse kohale jõudsime, selgus, et varajane broneering tasus ennast ära. Olime saanud diivanlaua lava ees. Seekord olime kokku kuuekesi. Kusjuures seltskonnas oli 2 neiut, kellele see oli esimene kord näha Jaagupit ja Taavit kahekesi esinemas. Neist ühele oli see aga üleüldiselt kolmas kord keikal olla.
Kuna meil oli ettemaksuga laud, siis saime tunda ennast suhtelist vabalt ning arve pärast väga muretsema ei pidanud. Kui meie neiud kohale jõudsid, sai lauda tellitud soojad joogid. Meie võtsime Chai Latte-d, kaaslannad vastavalt kohvi ja cappuccino. Väike õppetund ka järgmiseks korraks, et Chai Latte kogus on peaaegu poole suurem kui tavalisel kohvil. Ja muidugi maitse on ka parem.
Bänd alustas kell 22 ning nagu Chicagos tavaks on saanud, oli keika kahesetiline. Kuna rahvast oli väga palju, rohkem kui eelmine aasta 13. augustil, kui Jaagup ja Taavi samuti Chicagos esinesid, siis istekohti kõigile ei olnudki. Veel enne kui poisid lavale tulid, käidi ka meie käest uurimas, et kas meil on ehk lauas vaba ruumi. Kuna olime lauas aga kokku kuuekesi, kuigi 2 inimest jõudsid kohale väikese hilinemisega, siis olin sunnitud tõdema, et rohkem lihtsalt lauda ei mahu. Rahva rohkus aga tähendas, et seisjaid oli palju ning bändi alustades koliti lava ette seisma.
Chicago 1933 ei ole tavaliselt olnud selline koht, kus lava ees kaasa rokitakse. Seekord oli aga alates esimesest loost juba lava ees seltskond, kes sellest, et nii mõnigi inimene oli tulnud sinna vaikset ja intiimset õhtut veetma ja soovis keikat istudes nautida, ei hoolinud. Neiud seadsid end sisse meie laua ees, varjates sellega mitte ainult meie vaate, vaid ka meie taga lauas ja barileti ääres seisnud inimeste vaate lavale.
Küll aga sümpatiseeris mind üks paar, kes läbi terve esimese seti tantsis ning ka näiteks "Portselanist tüdruku" ajal suutis üsna liibuvalt ja intiimselt kokku tantsida. Ei seganud neid ka see, et esimese seti lõpu poole tekkis tantsuplatsile üpriski palju nö. diskotantsijaid, kes teiste tantsijatega suigi ei arvestanud.
Kuna Chicago list on alati olnud teistsugune, siis ei oleks tohtinud väga üllatada, et mängimisele tuli ka selliseid lugusid, mida kuulda saab üliharva. Esimene listiüllatus oli kohe esimese seti alguses, kui kõlas lugu "Veel on aega".
Kui "Veel on aega" oli veidi rahulikum ja mitte nii tuntud lugu, siis "Portselanist tüdruk" suutis tõestada, et kuigi Chicago keikad on üldjuhul rahulikumad ja intiimsemad, siis on võimalik ka seal veidi rokkida. 2 noormeest ei pidanud paljuks võõraid tütarlapsi, ks seisid muidu meie laua ees, tantsima võtta ning nõnda sai ka meie laudkond nautida vähemalt ühe loo nautida vaadet lavale.
Vahepeal jõudsid kohale aga ka meie seltskonna viimased liikmed ning nüüd olime vähemalt lühikest aega lauas suisa seitsmekesi. Kuna aga üks meie kaaslastest avastas, et kohal on ka neiud, keda ta polnud ammu näinud, siis lahkus ta üsna varsti meie seltskonnast.
Esimese seti lõpus tegid Jaagup ja Taavi aga loo, mida polnud tõesti ammu kuulnud ning mis oli kõigile kohale olnutele meeldivaks üllatuseks. Veel enne loo algus palus Jass, et selle konkreetse loo ajal võetaks veidi rahulikumalt ning tantsuplats tühjaks jääks. Kahjuks oli aga siiski palju neid, kes sellest välja ei teinud ning lava ette tantsima läksid. Lugu, mis esitamisele tuli, oli aga "Alkeemik".
Esimese seti lõpetas aga "Tänapäeva muinaslugu", mis oli üsna tabav lugu arvestades, et koolivaheaeg on varsti lõppemas ning ees ootab taas 9 kuud koolitööd.
Teine sett algas looga "Kuutõbine" ning kuna meie seltskonnast üks neiu tõepoolest ka kuutõbine on, siis otsustasime minna lava ette. Ja otsus oli õige, sest loo lõpuks oli tantsuplats rahvaga täitunud ning meie lauast poleks olnud võimalik enam laval toimuvat näha.
Ka teise setti jagus piisavalt lugusid, mida tavaliselt väga kuulda ei saa. Nii tulid esitamisele näiteks "Kui kuningas nutab" ning Taavi isiklik lemmik "Tee".
Poole keika pealt oli aru saada, et järgmine päev on siiski tööpäev ning rahvast jäi vähemaks. Kindlasti oli ka neid, kes olid plaaninud, et saavad viimaste bussidega koju sõita ning ei pea taksoga vaeva nägema.
Teise seti kõige suuremaks üllatuseks oli lugu "Valge liblika lend". Kuna tegemist on veidi rahulikuma looga, siis jäi ka lavaesine veidi tühjemaks. Nii mõnigi paar kasutas seda võimalust ära ning tuli tantsima.
Ei ole just harv juhus, et akustilistel kontserditel tehakse peale Terminaatori lugude ka Viidingu loomingut. "Valge liblika lennule" järgneski lugu "Poja juurde sõjaväkke". Kuigi oli selgelt aru saada, et mitmedki kohalolijad antud lugu ei tea ning veel vähem teadsid bändi seost sellega, siis tõmbas tempokas laul rahva uuesti korralikult käima.
Kuigi jõuludeni on veel mitu kuud aega, oli listi ära eksinud ka lugu, mida tavaliselt seostatakse just jõuludega. Enne "Ingli puudutust" rääkis Jaagup veidi ka jõulukingitustest ning juhtis tähelepanu, et sellele võiks tegelikult hakata mõtlema juba varakult mitte jätta asja viimasele hetkele. Lugu ise suutis nii mõnelgi kontserdikülastajal silma märjaks muuta ning oli ka neid, kes antud loo ajaks restoranist välja läksid, kas siis suitsule või lihtsalt värsket õhku hingama.
Kuna kellaaeg oli juba üsna hiline, siis oli selge, et keika hakkab läbi saama. Viimaseks looks tuli "Carmen", mis suurema osa alles jäänud rahvast tantsima tõi.
"Carmen" lõpus oli aga selge, et ilma lisaloota bänd lavalt minema ei pääse. Kuna Chicagos ei ole ka backstage-i, kuhu artistid saaksid pageda, siis ilma pikema tseremooniata tuligi üks lugu veel - "Ööd on siin pimedad". Sumedasse augustiöösse väga hästi sobiv lugu.
Peale keika lõppu sai küsitud Jaagupilt ja Taavilt, kas nendega pilti on võimalik saada. Poisid olid lahkesti nõus, aga veidi hiljem. Nõnda istusimegi tagasi oma lauda ning jäime muljetama. Kuigi tegemist oli ettemaksulauaga, siis muutusime me keika lõpuks suhteliselt hooletuks ning seda suurem oli meie üllatus, kui selgus, et olime siiski suutnud oma arve piiridesse jääda. Kui täpsem olla, siis jäi meil 60 senti krediiti.
Veel enne lahkumist õnnestus meie seltskonna pesamunal saada Jaagupi ja Taaviga oma esimesed pildid. Kiired tänusõnad poistele võrratu õhtu eest ning siis juba sammud kodu poole.
Teie Meky
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar