12. juulil 2013 aastal esines Terminaator Hansa Hoovis Hansahotelli sünnipäeval. Nimelt tähistas hotell oma esimest suurt juubelit, saades 10. aastaseks.
Ka meie enda seltskonnas oli sünnipäeva laps. Seega sai samal hommikul saadetud bändile kiri, kus küsisime sünnipäevalapsele soovilugu. Kui listid lavale toodi, sai piilutud, et kas ka see konkreetne lugu listis on. Meie suureks rõõmuks oli. Seda, kui meelejäävaks too õhtu meile kujuneb, ei teadnud tol hetkel meist vist keegi.
Keika algus täpselt kell üheksa. Kuigi suvised keikad algavadki varem kui klubikad, siis on see algus aeg siiski väga varajane. Juba peale esimest lugu, milleks oli "See ei ole saladus", ütles Jaagup, et nende esinemine kestab vähemalt 2 tundi. Reaalsus oli aga see, et bänd oli laval 2 tundi ja 10 minutit. Ning selle aja sisse mahtus nii tundud hitte kui ka vähemteada lugusid. Midagi igale maitsele.
Enne Tänapäeva Muinasloo algust üritas Jass aga meelitada lava ette ka neid, kes olid siiani veel kohvitassi taha istuma jäänud. Siiski oli päris palju ka neid, kes keika lõpuni istusid ning nõnda oma muusikaelamuse kätte said.
Kuna Hansa Hoovis vanuse piirangut ei ole, siis kohal väga palju lapsi. Neid õhtas Jaagup kõvasti kaasa laulma, kuna ettekandele tulnud lood meeldisid kindlasti ka nende vanematele. Kuna Terminaator on ju vanem kui Hansa Hotell, mis on 10. sünnipäeva pidas. Termikas on nagu sepa töö - mida rohkem rauda taod, seda paremaks läheb ning seda kvaliteetsem tuleb töö. Väga tabav võrdlus.
Enne Tormi tuli jutuks, et paljud välismaa artistid, kes käinud suvisel ajal Eestis esinemas, on küsinud, et miks meil siin üldse pimedaks ei lähe. Pimedas julgevad inimesed olla ja käituda teisiti kui muidu. See on aga põhjuseks, mis Terminaatori listis nö. hulluks minemise lood on lõpu pool, kui väljas juba veidi hämaram.
2 aastat varem, kui Terminaator ka Hansa Hoovis mängis, hakkas loo "Torm" ajal sadama. Seda õhtut oli õnnistatud aga sooja ja päikselise ilmaga. Selle eest läksid suured tänud teele selle vana poole, kes kuskil kõrgemal ilma teeb.
Enne lugu "Nagu esimene kord" ütles jaagup, et kui kõik hästi läheb, siis tuleb aasta lõpus välja Terminaatori uus album. Kuupäevgi oli juba ammu paika pandud, nimelt pidi album ilmavalgust nägema 1. novembril. Kuid nagu selliste asjadega ikka, siis polnud poisid asjaga veel tegelema asunud. Aega ju on. Sellega on täpselt samuti nagu keskkooli lõpu eksamitega, kus õppima ja tegutsema asutakse viimasel nädalal.
Hansa Hoovis oli ka bändil põhjust tähistada. Lisaks sellele, et Hansa Hoov sai kümne aastaseks, sai ka bassimees Henno Kelpil ja trummar Roland Puusepal kümme aastat Terminaatoril mängitud. Kõige suurem põhjus tähistamiseks oli aga see, et bändi pesamuna, kitarrist Taavi Langi sai nädal enne Hansa Hoovi keikat pisitütre isaks.
Peale "Portselanist tüdrukut", mille ajal olid laval ka tantsutüdrukud, võtsid Jaagup ja Taavi üles laste unelaulu "Väikesed lapsed kõik magavad juba". Väga pikalt Jass seda siiski ei laulnud, kuna tegemist oli ju siiski rokiõhtuga. Järgmise loo juhatas Jaagup aga sisse pikalt. Nimelt lisaks Hansa Hoovile, kes tähistas oma 10. sünnipäeva ning Hennole ja Rollile, kes tähistasid on 10. aastat Termikas kohal olekut, oli Hansa Hoovis inimesi, kes tähistasid oma sünnipäeva. Ette kandele tuli üks special lugu, mida paljud kohal olnud ei teadnudki. Sellest polnud aga lugu, kuna edasi tulid esitusele juba tuttavad ja turvalised lood. Kuna lava ees oli seltskond, kes pidavalt hüüdis "Juulikuu lumi", siis kommenteeris Jaagup, et nad jätkavad kohe Juulikuu lumedega, kõikidega neist, kavas olevas neid umbes 30 tükki. Järgmise lugu oli aga sünnipäeva õnnitlustega. Ning tõepoolest, esitamisele tuli "Charleen", mis oli mõeldud meie seltskonna sünnipäeva lapsele. Loo lõpu osas olnud kitarrisooli mängis Taavi õllepudeliga.
Peale "Charleeni" lõppu sai sünnipäevalaps õnnesoovid otse lavalt. Lisaks sai neiu sel õhtul ka Jaagupi medika.
Akustilise seti alguses rääkis Jaagup, et Taavi oli kunagi kitarriõpetaja. See oli aga enne seda, kui ta täiskasvanuks sai. Aga nagu heaks tavaks saanud, tehakse ka mõni akustiline lugu. Nende lugudega on aga nii, et neid tuleb kuulata kas täielikus vaikuses või laulda nii kõvasti kaasa, et lavaolijad ise ka ei kuule, mis teevad.
Kuna rahvast oli siiski päris vähe, siis tõdes Jaagup, et inimesed on vist läinud kartulit võtma. Seega tekkiski arutelu, kas Lõunas võetakse kartulit. Publiku vastuse peale, et ei võeta, tõdes Jaagup, et kartul, mida Tallinnas saab osta Eesti kartuli nime all, on vist ikkagi "Made in Poland". Henno, Võrumaa mees, ütles aga, et lõunas võetakse hoopis viina.
Järgmine lugu, akustilise seti esimene lugu, räägib aga bändi suurest murest ja tervise probleemist. Nimelt on nad kõik kuutõbised.
"Ballaad Jimmy" sissejuhatuseks ütles Jaagup, et antud lugu ei pruugi olla suuremale üldsusele väga tuntud, aga see ei tähenda midagi, sest iga sõna on oluline. Lugu ise räägib ajaloost, bändist, mis sai alguse kurat-teab-millal. Ainus viide ajale on ammu. Selle looga võeti hoog veidi maha ning publik sai kuulda, kuidas üks bänd sai alguse.
Akustilise seti viimase loona tuli esitusele "Kaitseta". Selle looga oli 1997. aastal, mis osa publikust polnud veel sündinudki, plaan minna Eurovisioonile. Kuid kuna lugu, mille pikkus tuli üle nelja minuti, oli Eurovisiooni formaadiks liiga pikk, siis soovitas Terminaatori tollane mänedzer lugu korralikult kärpida. Kuna bänd ei olnud sellega nõus, siis viis tee neid lahku. Lugu ise on ajahambale vastu pidanud ning aegajalt tuleb esitamisele ka keikadel.
Kui esimene lugu peale akustilisi oli taaskord veidi rajum, nimelt "Aja teenija", siis järgmisena tuli ettekandele rahulik ballaad. Juba aastaid on press Terminaatorit kujutanud kui bändi, mis mängib ainult ballaade. Tegelikkuses see nii ei ole. Ühe päris ballaadi nad siiski ka mängisid. Selleks oli "Raudteejaam".
Ka loo "Enne oli nii" juhatas Jaagup sisse pikalt. Nimelt hakkas ta rääkima, et paljud tema sõbrad on viimasel ajal teinud elus imelikke kannapöördeid. Inimesed aga peavadki tegema jaburaid asju, et elu oleks huvitav. Kui mõelda aasta tagusele ajale, siis inimesed olid hoopis teistsugused. Nüüd on aga vaated muutunud, elu võib olla muutunud. Loodetavasti paremuse poole. Väite peale, et inimesed saavad rohkem raha kui eile, järgnes publiku üldine naer. Selle peale tõdes Jaagup, et see vist oli vale näide. Sellega, et inimesed on palju lahedamad, kui olid olnud eile, olid aga kõik nõus. Sest enne oli nii ja nüüd on teisiti.
Põhiosa viimaseks looks oli "Muinasjutu mets", mille lõpus oli ka bändi tutvustus. Kui tavaliselt liigub Jaagup mööda lava ringi, siis bändi tutvustuse ajaks tuli Taavi lava keskele rahvale lähemale. Taavit tutvustas Jaagup kui absoluutset kitarrivõlurit. Aga see oli alles algus. Mees, kes on pärit Lõuna-Eestist. Basskitarril Henno Kelp, kes pole küll pärit Kanepit, kuid siiski Võrumaalt. Bändimootor on aga viimased 10 aastat tiksunud ühe ja sama bensiini peal ehk siis kõik, mis põleb. Trummide taga Tartu oma mees - Roland "Roll" Puusepp.
Publiku tänamise alguses ütles aga Jaagup, et see ei käi mitte ainult nende kohta, kes lava ees keikat naudivad, vaid ka tagumiste tüüpide kohta. Bänd armastab kõiki sama palju. Bändi kõige tähtsam liige on ilus ja armas ja nunnu, andekas ja lohakas, vahel veidi hirmuäratav, ettearvamatu, aga samas väga siiras. Jutt käis loomulikult publikust.
Kui juba keika alguses oli jutt, et nö. hulluks minemise lood on jäetud lõpu poole, siis nüüd oli selgesti näha, kuidas õhtu edenedes rahvas käima läks. Esimeseks lisalooks oli "Ebaõiglane", mille ajal lavaesine rahvas meeletult kaasa rokkis. Peale loo lõppu tõdes Jaagup, et Tartu publiku jõud ei ole veel sugugi raugenud.
Enne järgmist lugu võttis bänd üles "Gangnam Style"-i viisi ning Jaagup üritas veidi seda tantsu järgi teha. Paremini tuli tal välja aga moonwalk, mis sobis väga hästi kokku bändi mängitud "Billie Jean"-iga. Looks, mis sellele järgnes oli aga "Carmen", mille ajal tantsutüdrukud teist korda lavale tulid.
Enne keika lõppu oli Jaagupil publikule teatada kolm asja. Esiteks, palus ta teha Jaagule ja kogu Hansa Hoovile suure aplausi. Teiseks, lubas ta, et kui me kõik kõvasti kaasa laulame ja head lapsed oleme, toob jõuluvana meile palju kingitusi ning bänd laulab ühe loo veel. Ning kolmandaks rõhutas ta, et pidu jätkub kõrval Õlletares.
Lõpuks sai ka lava ees olnud seltskond, kes läbi terve keika aegajalt "Juulikuu lund" karjus, oma loo kätte. Loo lõpus tõdes Jaagup, et alles nüüd ta tundis tõelise Tartu ära. Pole ka ime, vahepeal oli läinud hämaraks ning inimesed julgesid võtta veidi vabamalt.
Keika lõpetas "Kes ei tööta, see ei söö", mille lõpus lasti taevasse korralik ilutulestik.
Peale keika lõppu otsustasime me, et liigume ka ise Õlletaresse edasi. Enne seda aga oli sünnipäeva lapsed soov tänada bändi sünnipäeva loo eest ning lootus, et saab nendega backstage-s ka pilti teha. Väikese seltskonnaga õnnestuski saada lava taha ning seal sai ta õnnesoovid ja sünnipäeva kallistused ka Jaagupilt ja Taavilt.
Hiljem suundusimegi edasi Õlletaresse, nüüd olime meie seltskonnast alles jäänud vaid neli. Kuna seltskond oli üsna lõbusas meeleolus ning kellgi oli juba üle südaöö, mis tähendas, et oli õige sünnikuupäev ette tiksunud, siis sai nii mõnelegi vastutulijale teatatud, et meie seltskonnas on sünnipäevalaps. See aga tähendas, et tänava peal sai neiu kallistusi ja õnnesoove päris palju. Õlletare suitsuruumis ei pidanud meile tundamatud noormehed paljuks sünnipäevalapsele laulda.
Läksime kahekesi baarileti äärde, et tutvuda hindadega ning otsustada, kas ja mida juua võtta. Lisaks oli vaja täiendada ka suitsuvarusid. Seda, millal Jaagup meile selja taha tuli, me tähele ei pannud. Ühel hetkel pani ta igatahes meile käed õlale ning küsis: "Mida joome, tüdrukud?" Ei osanudki midagi vastata, sest selleks hetkeks olime tegelikult otsustanud, et juua ei ostagi. Meie vastust ära ootamata pakkus ta välja, et võtab tekiilat. Järgmine hetk olidki meile mõeldud shotid juba leti peal, lisaks maksis ta kinni ka suitsupaki. Pikemalt aga temaga rääkida ei õnnestunud, kuna suhteliselt kiiresti oli ta piiramisrõngas ning nii mõnigi neiu üritas end rääkida bändi lauda.
Õlletares olime me kuna selle sulgemiseni ning seejärel sai jalutatud veel Tartu linna peal ning aega parajaks tehtud, kuna esimese Tallinna bussini oli päris mitu tundi aega. Lõpuks kell 6:30 võis sõit kodu poole alata, selja taga aga väga fantastiline ning meeldejääv õhtu Hansa Hoovis.
Teie Meky
