Seto Jaanituli 1.päev


Kui reede hommik oli olnud üsna hall ja vihmane, siis keskpäevaks oli suutnud päike pilvedest võitu saada ning paistis Käre külaplatsile.Umbes samal ajal jõudsid kohale ka esimesel külastajad. See tähendas, et festvali võis ametlikult alanuks lugeda.
Esimese päeva esinejate nimekiri oli muljet avaldav. Ning kuigi suurem osa rahvast tuli kohale alles viimaste artistide ajaks, ei olnud siiski ühelgi reedesel artistil päris tühja lavaesist.
Kuna üritus toimus esimest aastat ning käes oli festivali esimene päev, siis ei saa väga pahaks panna, et esialgne ajakava veidi nihkesse läks. Kuid õnneks olid festivalikülastajad väga mõistvad selle kohapealt ning korraldajate suunas pahameelt üles ei näidanud.
Esimene artist, kes laval üles astus ning suutis ka mõne paari lava ette tantsima tuua, oli Village Voice. Festivaliprogramm oli üles ehitatud sedasi, et esinejate vahel suurt pausi ei tekiks. Seega, samal ajal, kui väikesel laval Village Voice esines, seadis ennast suurel laval valmis juba Meisterjaan. Poole viie ajal oligi tema kord üles astuda. Kuigi muusika, mida ta teeb, ei ole mulle võõras, nägin ja kuulsin ma live-s teda esimest korda.
Ajal, kui ta alustas, olime me tegelikult festivalialalt hoopis väljas. Kuid tema hääles ja muusikas on midagi, mis haarab endasse. Nii liikusime ka meie tagasi festivalialale, et näha Meisterjaan ära oma silmaga. Kuigi platsil oli rahvast veel suhteliselt vähe, siis oli siiski neid, kes olid kogunenud lava ette ning nüüd murul istudes ainiti laval toimuvat jälgisid. Peale kontserti lõppu ei pidanud Meisterjaan paljuks tulla oma fännidega kohtuma ning autogramme jagama.
Järgmine artist, kes astus üles pealaval, oli Genka / Paul Oja & Live bänd. Oli näha, et tegemist on muusikaga, mis läheb peale veidi laiemale publikule, kui oli olnud Meisterjaani oma. Esitati nii uuemat loomingut kui ka Toe Tagi aegseid lugusid, mis korralikult käima tõmbasid. Kuigi see koosolus oli esimese õhtu ainult hiphop punt, sai korralik soojendus terveks õhtuks tehtud. Peale esinemise lõppu, kui me backstage-st läbi läksime, et Staabist juua võtta, tuli meie juurde õhtujuht, kes soovis ühte Seto Jaanitule nokatsit. Kuuldes, et seda tahab üks Genka bändi liikmetest, andsime pikemalt mõtlemata ära ühe oma mütsidest. Hiljem kuulsin, et Genka oli käinud korraldajaid selle eest tänamas.
Vahepeal oli väikese lava vallutanud aga Respekt. Mis korralik jaanituli see ikka ilma nendeta oleks. Kui eelnevate artistide ajal olid mõned üksikud inimesed, kes julgesid kaasa laulda, siis Respekt, suutis tõestada, et eestlased on laulurahvas.
Sõpruse Puiestee ajaks hakkas ajakava enam vähem uuesti paika loksuma. Plats, mis veel paar tundi tagasi oli olnud üsna tühi, oli vaikselt ja märkamatult rahvaga täitunud. Kuigi alates kella neljast ei olnud hetke, kus lava oleks olnud päris tühi, siis oli rõõm tõdeda, et leiti endale lisaks hea muusika kuulamisele ka muud tegemist. Väga populaarseks osutus kiiking, kus pidevalt oli keegi kiigel ning õhtu edenedes tekkis suisa järjekord inimestest, kes soovisid end proovile panna.
Laste seas osutusid väga populaarseks zorb pallid, millega mööda platsi ringi veereti. Samuti oli oli airjump batuudil läbi terve õhtu näha hüppajaid ning seda igast vanusest.
Samal ajal, kui Sõpruse Puiestee laval oli, pani Herald üles merciletti. Otsustasime ka uurima minna, et mida head nad seekord pakuvad. Bänd oli seekord kaasa võtnud ka 4 eksemplari 2006. aastal ilmunud promoplaadist "Heavy Metal Rules". Teadsin, et selline album olemas on, kuid reaalselt ma seda veel näinud ei olnud. Otsustasime, et sellist võimalust ei  saa mitte käest lasta ning ostsime neljast plaadist kaks ära. Endal hinges väike lootus, et ehk saab õhtu lõpuks autogrammid ka peale.
Juba Patune Poole esinemise ajal, kui Herald suurel laval soundchecki tegi, hakkas lava ette kogunema veidi karmima muusika austajaid. Bänd alustas aga täpselt 22:20 nagu ajakavas lubatud. Kuna vahepeal oli läinud hämaramaks ning ilmselt oli mängus ka alkoholi, siis olid inimesed muutunud veidi julgemaks ning elati kaasa päris korralikult. Paaril korral oli turvamees sunitud esireas olnud noormehi veidi korrale kutsuma, et nad liiga hoogsalt turvapiirete peal ei hüppaks.
Mõniaeg peale esinemise lõppu oli mercileti juures saada ka bändiliikmetelt autogrammid ning nendega koos pilti teha. Võtsime meiegi häbelikult järjekorda, et oma vastomandatud plaatidele signatuurid peale saada. Lisaks sellele õnnestus ka sõbrannal saada oma esimene pilt koos Heraldiga.
Esimese õhtu viimane artist meie jaoks oli No-Big-Silence, keda viimati sai live-s nähtud väga ammu. Kuid ilmselgelt ei ole ajahammas neid poisse puudutanud ning vanemaks jäävad ainult fännid. Ainus erinevus, mis aastate taguse ajaga saab välja tuua, on Kristo K kunagised vallatud patsid, mida tal kahjuks enam ei ole. Energia, mis bändilt laval kiirgab, on täpselt sama, mis siis kui neid viimati nägin. Esitamisele tuli nende päris uus lugu - cover Depeche Mode loost "A Question of Time". Samuti oli hea kuulda lavastusest "Kuidas kuningas kuu peale kukkus". Õhtu lõpetas klassikaliselt "War in Wonderland".

Teie Meky

Meisterjaan


Genka ja Paul Oja koos bändiga

Genka 
Respekt

Sõpruse Puiestee

Patune Pool

Heraldi soundcheck




Ka turvamehed said Heraldiga ühele pildile

NO-BIG-SILENCE



Õllesummeri teine päev 7. juuli 2016


Võrreldes esimese päevaga oli Õllesummeri teine päev täpselt vastupidine. Ilm oli vihmane ning külm. Jõudsime Lauluväljakule kella seitsme ajal. Järjekordasid seekord ei olnudki. Meie ees läks platsile sisse üks perekond ning rohkem me Mere värava lähistel inimesi tol hetkel liikumas ei näinud ka.
Platsil siiski veidi rahvast oli, kuid vähe. Kuna sadas uduvihma, siis olid inimesed ennast võimalikult sisse pakkinud. Usun, et vihmakeepidel oli sel õhtul väga hea minek. Kui esimesel õhtul olime arutanud, et nüüd võtame kindasti ka õlut, siis nüüd otsustasime, et pigem võtta joogiks midagi sooja. Vahetult enne seda, kui TV3 laval alustas Traffic, ostsimegi endale kohvi ning seejärel juba sammud lavale lähemale.
Ilmselgelt olid nüüd tulnud inimesed tulnud lauluväljakule põhiliselt bändi kuulama. Trafficu ajaks oli rahvast juba veidi rohkem ning vähemalt lühikeseks ajaks ka ilm paranes veidi. Korraks piilus isegi päike pilve tagant välja.
Traffic suutis aga lava ette kogunenud rahva üles soojendada ning nii mõnigi ei pidanud paljuks paar tantsusammugi teha.
See oli esimene kord, kui kuulsime live-s Trafficu uut singlit "Natukene veel". Usun, et iga inimene, kes on vähemalt korragi näinud selle loo videot, ei suuda jääda seda lugu kuuldes päris tõsiseks.
Kui Traffic oma esinemise lõpetas, vajus lavaesine mõneks ajaks päris tühjaks. Vahepeal paistma hakanud päike puges taas pilve taha peitu ning ilm oli pigem kohane sügiskuudele kui südasuvele. Inimesed pugesid tuule ja taas alanud vihmasaju eest peitu läheduses asunud Optibeti telki. Ning kindlasti oli ka neid, kellele oli jalgpalli EM-i teine poolfinaal tähtsam, kui laval toimunu.
Õigepea sai aga selgeks, et ka järgmine lavale astuv artist ei jäta rahvast külmaks ning Terminaatori austajad hakkasid vaikselt lavale lähemale nihkuma. Ajaks, kui bänd alustas, oli lavaesine jälle ilusti rahvast täis. Tänu sellele ei tundunud ka enam ilm nii kohutav olevat.
Kuigi uskusime, et Õllesummeril tehakse üsna klassikaline hitilist, siis oli bändil varuks nii mõnigi üllatus. Esimene neist ei lasknud end kaua oodata, neljanda loona tuli esitusele "Isa ütles", mille alguses sai lavaesine seltskond endale kaela sahmaka vett. Seda seekord mitte taevast, vaid lava pealt.
Mõned lood hiljem kõlas "Kui kuningas nutab", mille ajal lavaesine veidi tühjemaks jäi. Lugude vahepeal lendas rahva hulka taaskord üks bändi poolt signeeritud jalgpall, millele eelnes väike õpetus selle kohta, kuidas peaks autogrammi võtma. Pall, mis sai Jaagupilt korraliku jalahoobi, lendas otsejoones helipuldi poole ning esimese hooga jäi suisa tunne, et pihta sai bändi helitehnik Ergo. Õnneks oli löök siiski piisavalt tugev, et pall lendas üle telgi, kuhu alla Ergo peitunud oli.
Kuna käimas oli jalgpalli EM ning esinemisega samaaegselt käimas teine poolfinaal mäng, siis oli üsnagi mõistetav, et Jaagup uuris, kas kohal olnud arvavad, et jalgpall on parem kui seks. Üllatavalt paljud olid selle väitega isegi nõus. Huvitav, kas ka peale seda, kui EM läbi sai.
Kuigi "Ma pole Superman" ei ole just väga tundmatu lugu ning on kahe aasta jooksul ajast, mil Terminaatori viimane album "Vaikuse meri" välja tuli, piisavalt mänguaega saanud, oli lava ees siiski ka neid, kes sedagi lugu esimest korda kuulsid. Selja tagant oli kuulda küsimust, et kas tegemist on mõne uue looga. Mu kõrval olnud neiu vastas, et mitte väga, lugu on pärit viimase albumi pealt. See peale tõdes küsija, et lava ees on vist koos suured Terminaatori fännid. Selgus, et neiu, kes mu kõrval oli, tuli Õllesummerile Terminaatorit kuulama Soomest ning tema viimane keika oli eelmine aasta septembrikuus Soomes toimunud FinEst Suur Suvelõpupidu.
Keika ajal sai autogrammid peale veel teinegi jalgpall. Veel enne, kui Jaagup jõudis bändikaaslastelt autogrammid võtta, libises pall ta käest ning veeres lava ees olnud rahva poole. Teisest reast nii mõnigi oleks huvitatud olnudsellest pallist. Kuid kiire reaktsioon päästis päeva. Väike hoop vastu palli ning see liikus tagasi Jaagupi kätte. Nüüd sai ka see puuduolevad autogrammid peale ning seejärel leidis uue omaniku juba ühe väikese tüdruku näol, kes istus jalgpall käes, oma isa kukil.
"Aja teenija" ajal hakkas uuesti kerget vihma sadama, kuid see ei seganud ei bändi ega ka lava ees olnud inimesi. Kuna ilm oli läinud üsna tuuliseks, siis olin väga tänulik, kui sõbranna mulle lava ette sooja kohvijoogi tõi.
Kuigi Õllesummeril oli bändil esinemiseks ette nähtud ca. poolteist tundi, siis läks see aeg veidi üle. Kuna meil oli vaja jõuda kindlasti viimase bussi peale, siis viimast lugu kuulasime juba lavast veidi eemalt.
Kui bänd oli lõpetanud, kiirustasime ka meie kodu poole. Olime jõudnud just üle tee minna, kui nägime, et peatuse poole läheneb buss. Vahe meie ja peatuse vahel oli aga liiga suur, et oleks sinna jõudnud joosta. Lootuses, et ehk õnnestub buss kinni pidada, tõstsin veidi peatusest eemal käe. Õnneks pidaski juht kinni ja tegi ukse lahti. Peale meie sai tänu sellele bussi peale veel üks paar, kes samuti kesklinna suundus.
Hobujaamas saime me 4 minutit hiljem trammiga juba Vabaduse väljakule. Ka seal vedas meil transpordiga ning mõni minut hiljem olimegi teel koju Kristiinesse. Polegi vist poole tunniga Lauluväljakult Kristinesse jõudnud.

Teie Meky
























Väike tüdruk sai endale väga erilise jalgpalli



Külma ilmaga pole paremat soojast kohvist, ka lava ees