Kui reede hommik oli olnud üsna hall ja vihmane, siis keskpäevaks oli suutnud päike pilvedest võitu saada ning paistis Käre külaplatsile.Umbes samal ajal jõudsid kohale ka esimesel külastajad. See tähendas, et festvali võis ametlikult alanuks lugeda.
Esimese päeva esinejate nimekiri oli muljet avaldav. Ning kuigi suurem osa rahvast tuli kohale alles viimaste artistide ajaks, ei olnud siiski ühelgi reedesel artistil päris tühja lavaesist.
Kuna üritus toimus esimest aastat ning käes oli festivali esimene päev, siis ei saa väga pahaks panna, et esialgne ajakava veidi nihkesse läks. Kuid õnneks olid festivalikülastajad väga mõistvad selle kohapealt ning korraldajate suunas pahameelt üles ei näidanud.
Esimene artist, kes laval üles astus ning suutis ka mõne paari lava ette tantsima tuua, oli Village Voice. Festivaliprogramm oli üles ehitatud sedasi, et esinejate vahel suurt pausi ei tekiks. Seega, samal ajal, kui väikesel laval Village Voice esines, seadis ennast suurel laval valmis juba Meisterjaan. Poole viie ajal oligi tema kord üles astuda. Kuigi muusika, mida ta teeb, ei ole mulle võõras, nägin ja kuulsin ma live-s teda esimest korda.
Ajal, kui ta alustas, olime me tegelikult festivalialalt hoopis väljas. Kuid tema hääles ja muusikas on midagi, mis haarab endasse. Nii liikusime ka meie tagasi festivalialale, et näha Meisterjaan ära oma silmaga. Kuigi platsil oli rahvast veel suhteliselt vähe, siis oli siiski neid, kes olid kogunenud lava ette ning nüüd murul istudes ainiti laval toimuvat jälgisid. Peale kontserti lõppu ei pidanud Meisterjaan paljuks tulla oma fännidega kohtuma ning autogramme jagama.
Järgmine artist, kes astus üles pealaval, oli Genka / Paul Oja & Live bänd. Oli näha, et tegemist on muusikaga, mis läheb peale veidi laiemale publikule, kui oli olnud Meisterjaani oma. Esitati nii uuemat loomingut kui ka Toe Tagi aegseid lugusid, mis korralikult käima tõmbasid. Kuigi see koosolus oli esimese õhtu ainult hiphop punt, sai korralik soojendus terveks õhtuks tehtud. Peale esinemise lõppu, kui me backstage-st läbi läksime, et Staabist juua võtta, tuli meie juurde õhtujuht, kes soovis ühte Seto Jaanitule nokatsit. Kuuldes, et seda tahab üks Genka bändi liikmetest, andsime pikemalt mõtlemata ära ühe oma mütsidest. Hiljem kuulsin, et Genka oli käinud korraldajaid selle eest tänamas.
Vahepeal oli väikese lava vallutanud aga Respekt. Mis korralik jaanituli see ikka ilma nendeta oleks. Kui eelnevate artistide ajal olid mõned üksikud inimesed, kes julgesid kaasa laulda, siis Respekt, suutis tõestada, et eestlased on laulurahvas.
Sõpruse Puiestee ajaks hakkas ajakava enam vähem uuesti paika loksuma. Plats, mis veel paar tundi tagasi oli olnud üsna tühi, oli vaikselt ja märkamatult rahvaga täitunud. Kuigi alates kella neljast ei olnud hetke, kus lava oleks olnud päris tühi, siis oli rõõm tõdeda, et leiti endale lisaks hea muusika kuulamisele ka muud tegemist. Väga populaarseks osutus kiiking, kus pidevalt oli keegi kiigel ning õhtu edenedes tekkis suisa järjekord inimestest, kes soovisid end proovile panna.
Laste seas osutusid väga populaarseks zorb pallid, millega mööda platsi ringi veereti. Samuti oli oli airjump batuudil läbi terve õhtu näha hüppajaid ning seda igast vanusest.
Samal ajal, kui Sõpruse Puiestee laval oli, pani Herald üles merciletti. Otsustasime ka uurima minna, et mida head nad seekord pakuvad. Bänd oli seekord kaasa võtnud ka 4 eksemplari 2006. aastal ilmunud promoplaadist "Heavy Metal Rules". Teadsin, et selline album olemas on, kuid reaalselt ma seda veel näinud ei olnud. Otsustasime, et sellist võimalust ei saa mitte käest lasta ning ostsime neljast plaadist kaks ära. Endal hinges väike lootus, et ehk saab õhtu lõpuks autogrammid ka peale.
Juba Patune Poole esinemise ajal, kui Herald suurel laval soundchecki tegi, hakkas lava ette kogunema veidi karmima muusika austajaid. Bänd alustas aga täpselt 22:20 nagu ajakavas lubatud. Kuna vahepeal oli läinud hämaramaks ning ilmselt oli mängus ka alkoholi, siis olid inimesed muutunud veidi julgemaks ning elati kaasa päris korralikult. Paaril korral oli turvamees sunitud esireas olnud noormehi veidi korrale kutsuma, et nad liiga hoogsalt turvapiirete peal ei hüppaks.
Mõniaeg peale esinemise lõppu oli mercileti juures saada ka bändiliikmetelt autogrammid ning nendega koos pilti teha. Võtsime meiegi häbelikult järjekorda, et oma vastomandatud plaatidele signatuurid peale saada. Lisaks sellele õnnestus ka sõbrannal saada oma esimene pilt koos Heraldiga.
Esimese õhtu viimane artist meie jaoks oli No-Big-Silence, keda viimati sai live-s nähtud väga ammu. Kuid ilmselgelt ei ole ajahammas neid poisse puudutanud ning vanemaks jäävad ainult fännid. Ainus erinevus, mis aastate taguse ajaga saab välja tuua, on Kristo K kunagised vallatud patsid, mida tal kahjuks enam ei ole. Energia, mis bändilt laval kiirgab, on täpselt sama, mis siis kui neid viimati nägin. Esitamisele tuli nende päris uus lugu - cover Depeche Mode loost "A Question of Time". Samuti oli hea kuulda lavastusest "Kuidas kuningas kuu peale kukkus". Õhtu lõpetas klassikaliselt "War in Wonderland".