Vabatahtlikuna Seto Jaanitulel

Kuna oleme käinud erinevatel ürituste palju, siis otsustasime, et tahaks näha veidi ka asja köögi poolt.
Suve hakul, kui Seto Jaanituli, mille piletid meil juba jõuludest taskus olid, otsis vabatahtlikke, panin meidki kirja. Kuid jaanipäev lähenes, aga vastust ei tulnud. Tegime järelduse, et ju siis meid ei valitud.
22. juuni päeval maandus postkasti aga kiri, et oleme valitud vabatahtlikeks Seto Jaanitulele. Tõepärane, aga uskumatu. Ainus probleem oli aga Kärele kohalesaamine.
7. juuli päeval helistasin meie koordinaatorile, et me ei jõua kahjuks kuidagi õhtuks teisele poole Eestit, aga hommikul kell 9 oleme kindasti kohal. See aga tähendas meie jaoks öö läbi sõitu.
Peale Õllesummerit kiirustasime koju, et asjad võtta ning pool üks võttiski auto meid Kristiine Statoilist peale. Kui olime oma pagasi autosse pannud, siis selgus, et telk jäi tuppa. Õnneks autojuht oli mõistev ning kiirustasime tuppa tagasi, et ka telk ilusti kaasa saaks.
Arvestades, et ka eelnev öö oli jäänud väga lühikeseks, siis lasin silma mõneks ajaks looja, ärkasin, kui olime Tartusse sisse sõitnud. Kuna peale meie oli autos veel üks reisija, siis viisime noormehe Annelinna ära ning teekond jätkus juba Põlva suunas. Veidi enne kella nelja hommikul jõudsimegi Põlva bussijaama. Seal oli aga üle kahe tunni bussini aega. Õnneks öö ei olnud väga külm ning aeg lendas tegelikult üllatavalt kiiresti. Kui bussikas lahti tehti, saime me ka vähe soojemasse kohta. Nimelt oli väljas vahepeal sadama hakanud ning üsna rõske oli.
Uurides bussijaama seinal olnud kaarti, avastasime, et Google Mapsist välja võetud asukoht ei olnud sugugi mitte see, kuhu me tegelikult minema pidime. Nimelt Google Mapsi järgne Toomasmäe oli ajalooline Toomasmäe küla, meil oli vaja saada aga Käre külaplatsile, mis asus sealt ca. 5 kilomeetrit eemal. Põlvast sinna aga otse ei saanudki. Pidime kokku 2 korda ümber istuma, kusjuures viimase ümberistumise vaheks jäi pool tundi.
Veidi enne poolt üheksat olime siiski Suure Veerksus, ca 1 kilomeetri kaugusel oma sihtkohast. Siiski tubli saavutus. Õnneks seda maad me siiski jala käima ei pidanud, kuna naabrinaine, kes läks ka platsi uudistama, võttis meid auto peale.
Panime oma telgi püsti ning seejärel läksime juba uurima, et mis kus on. Esimese asjana pandi meid loomulikult hommikust sööma. Arvestades, et olime öö läbi teel olnud ning viimane söögikord oli õhtul kell 18 ajal, siis oli see väga tänuväärt tegevus.
Arvestades, et oleme harjunud nägema festivali ala, siis kui väravad on juba avatud, oli plats alles väga tühi. Piirdeaedasid alles pandi üles, kaupmehed seadsid üles oma telke ning panid kaupa müügivalmis. Ilm oli endiselt väga nutune ning enamikkel olid seljas vihmakeebid. Kuigi endalgi oli korra kiusatus minna Staapi keebi järgi, sai otsustatud, et kuniks paduvihma sadama ei hakka, saab hakkama ilma selleta. Nimelt oleks keep pigem segama jäänud kui abiks olnud.
Üheks vabatahtlikke ülesandeks oli täita ära platsil olnud roopad, mis tänu sajusele ilmale tekkinud olid. Saime oma tööga vist päris hästi ka hakkama. Lisaks oli tarvis valmistada ette mõlema lava taga olnud backstage-d ning VIP ala. Lõunaks oli festivali ala külastajate vastuvõtuks praktiliselt valmis.
Kella ühe ajal ootas meid päeva teine söögikord: hernesupp, võileivad ning kreemisaiake. Peale seda jagati meile kätte ka ülesanded. Meie olime platsipartull, mis tähendas, et pidime tagama festivalialal heakorra. Lisaks oli vabatahtlikke ülesanne korraldada parkimine, müüa kassas pileteid ning jagada infotelgis teavet. Lisaks liigutati meid vastavalt vajadusele ümber või anti mõni teine jooksev ülesanne. Enamik valdkondades toimus töö mitmes vahetuses, vaid platsipatrullil oli üks pikk vahetus. See muidugi meid väga ei morjendanud, kuna enamik festivaliajast möödus meil niikuinii platsil.
Ajaks, kui plats hakkas vaikselt rahvaga täituma, oli ilm tunduvalt paranenud. Loobusime tagidest, milelga siiani olime ringi liikunud, kuna ilm oli muutunud nende jaoks liiga soojaks. Lisaks ootas ees riiete vahetus, selga läksid festivali särgid ning pähe Seto Jaanitule nokatsid. Lisaks saime me Korraldus tiimi kaelakaardid ning käepaelad.
Nagu sedasorti üritustel tavaline, läks ka meil ajakava veidi nihkesse. Õnneks külastajatel sellest suurt probleemi ei olnud.
Kuna erinevaid festivali ja muude suurürituste kogemusi on üpris palju, siis teadsime ka millele tähelepanu pöörata. Ning ajaks, kui lavale tulid esimesed suuremad esinejad, olime paika pannud oma tegutsemisplaani. Nimelt kuna meie tööks oli jälgida, et platsil prahti ei oleks, siis ajal, kui väikesel laval oli esineja, koristasime kiiresti ära suure lava esise platsi. Ning kui väike lava lõpetas ja rahvas suundus suure lava ette, sai kiiresti üle käidus tühjaks jäänud plats. Seega püsis ala üldjoontes puhtana.
Öösel kella kahe ajal tundsin, et eelnevad magamata ööd hakkavad tunda andma. Kui meie koordinaator kuulis, kui kaua me järjest oleme üleval olnud, anti meile korraldus ära magama minna.
Kuigi ajal kui oma telki jõudsime, oli pealaval alles N-Euro, siis jäime me magama üsna kiiresti.
Hommikul ärkasime kella kümne ajal. Meie rahvas oli siis juba söömas käinud. Kuna olid väikesed süümepiinad, et läksime ära magama enne, kui platsil melu läbi sai, otsustasime minna ja teha platsil ringi ära. Ning vahetasime ära ka prügikotid. Seejärel asusime hommikusöögi kallale.
Staapi tagasi jõudes saime teada, et soovi korral saame minna peakorraldaja juurde sauna. Seda võimalust me siiski ei kasutanud. Nii nagu esimesel päeval, oli ka nüüd rahvast platsil üpris vähe. Kuna meil platsil suurt midagi teha ei olnud, siis pandi meid backstage korrastama. See tähendas, et valmistasime külmkapid ette uute bändide saabumiseks. Kuigi oleme paaril korral varem backstage sattunud, siis oli päris huvitav näha, milline see välja näeb, enne kui bändid kohale jõuavad ning millega esinejaid kostitatakse.
Olime parasjagu teel Staapi joogivarusid täiendama, kui mitu turvameest meist mööda jooksid. Esimese hooga vaatasime, et mindi jõe äärde, kuid Staapi jõudes saime aru, et just nimelt seal oli tekkinud probleem. 2 meesterahvast olid otsustanud, et kuigi meie ala oli piiratud, siis nemad tahavad ujuma minna just nimelt sealt. Selgus, et see konflikt oli seal kestnud juba mõnda aega ning oli jõutud juba politseigi välja kutsuda. Häirekeskusele tüübid väitsid, et nende suhtes oli rakendatud ka vägivalda, kuigi ilmselgelt see tõele ei vastanud. Siin kohal müts maha turvafirma Full Security ees, kes tegi oma tööd väga hästi ja professionaalselt. Tekkinud olukord suudeti hoolimata rahurikkujate väga väljakutsuvast käitumisest lahendada väga rahumeelselt ning konflikti tekitanud meesterahvad anti politsei saabudes ametivõimudele üle. Selle ajani oli neil keelatud aga meie alast lahkuda.
Õhtupoolikul, kui platsil oli melu juba täies hoos, saime me ülesandeks backstage ära koristada. Kuna see juba meie ülesandeks anti, siis käisime me pärast veel paaril korral kontrollimas, et kõik oleks kombes. Lisaks sai ka backis olnud bändidelt uuritud, kas ja kuidas nad kõigega rahul on.
Mida õhtu poole, seda rohkem tekkis festivalialale rahvast ning see tähendas ka, et tööd oli rohkem. Kuna sisetunne ütles, et põhimass tuleb kohale Terminaatori ajaks, siis enne nende lavale astumist sai üle käidud plats ning ära vahetatud prügikotid, mis näitasid vähegi täissaamise märke.
Kui viimase prügikotiga meie "prügila" poole liikusin, märkasin, et 2 meesterahvast "asjatavad" seal. Küsimuse peale, et mida nad sealt otsivad, tuli vastus, et kergendavad ennast. Neil ei tundunud aga kiiret olevat oma tegevuse lõpetamisega. Kuid kui pakkusin välja variandi, et teen neist pildi, mis hommikul võiks näiteks ürituse seina kaunistada, hakkas neil küll järsku väga kiire. Ei pakkunud vist väga huvi võimalus kiiresti tuntust koguda.
Peale Terminaatori lõppu oli lavaesisest platsist nagu sõda üle käinud. Õnneks oli meil aega ca. tund ja veidi isegi peale, et ala korda teha. Ja see meil ka õnnestus. Suur tänu siin kohal ühele meesterahvale, kes kahele neiule appi tuli ning aitas prügi kokku korjata, seal juures siunates inimesi, kes ei pea üldist heakorda mitte millekski.
Ajaks, kui Metsatöll lavale tuli, oli plats taaskord üle käidud ning ilusti puhas. Töllude laval olemise ajal sai käidud koristamas ka backstage, et peale ürituse lõppu asi ladusamalt läheks.
Kuna suur osa rahvast läks ära juba peale Terminaatori esinemise lõppu, siis peale Metsatöllu esinemise lõppu läks platsi puhastamine kiiremini. Võtsime appi taskulambid ning käisime üle terve territooriumi ning korjasime kokku ka ühe osa prügikottidest, mis platsil olid. Kui plats oli enam vähem viisakas, otsustasime päeva lõppenuks lugeda. Tol hetkel uskusime veel, et peale hommikusööki on meie ülesanne aidata ka platsi kokku korjata. Seda meilt muidugi ei oodatud.
Platsi koristamine võib olla ka päris tulus tegevus, nimelt kahe päeva peale leidsime me kokku 2 ja pool pakki suitsu, millele omanikku ei leidnudki, lisaks 5 eurot ning ühe täis õllepurgi. Kuna meil, vabatahtlikkel oli töö ajal alkoholi tarvitamine keelatud, siis jäi õlu mu käekotti oma aega ootama. Lisaks tean, et ka teised vabatahtlikud leidsid platsilt nii mõndagi huvitavat. Muu hulgas jõudis infotelki ka üks mobiiltelefon, mis ürituse lõpuks oma õige omaniku siiski leidis.
Pühapäeva hommikul ärkasime esimest korda üles kella viie ajal. Kuna telefonid jäid ööseks laadima, siis ei olnud telgis võimalik ka esimese hooga kella vaadata. Kuna kõik oli aga liiga vaikne ning kõrvaltelgist kostus vaikset nohinat, siis sai kiiresti selgeks, et kellaaeg on veel üsna varajane. Kaamera pealt kella vaadates saime aru, et aeg vist veidi varajane veel.
Hommikul oli väike tänuüritus, kus kõik vabatahtlikud said 2 piletid järgmise aasta üritusele, koos ostetud piletitega on meil neid nüüd kokku 6. Kuna kindel plaan on minna ka järgmine aasta vabatahtlikuks, siis leiavad need piletid kindlasti miski hetk endale uue omaniku.
Peale hommikusööki läks enamik vabatahtlikke ära. Kuna meie jäime aga ootama festivalibussi, millega saime Veriorale, siis oli meil veel aega. See tähendas, et saime alles jäänud rahvaga veidi lõdvaks lasta ning ka veidi pidu panna. Veidi enne kella ühte pakkisime kokku oma pagasi ning 13.30 astusime bussi peale, et alustada teekonda Tallinna poole. Verioralt liikusime rongiga edasi Põlvasse, kus oli väike vahepeatus. Põlvas saime teada, et Tallinnas on meeletu paduvihm ning pool Tallinnat upub. Õnneks ajaks, kui me autoga lõpuks Tallinnasse jõudsime, oli sadu järgi jäänud ning möödunud vihmast andsid aimu vaid lombid, mis linna ilmestasid.
Kuigi üritus toimus esimest korda ning korraldajad olid vabatahtlikke kaasamise suhtes skeptilised, õnnestus üritus väga hästi. Kogu tiim tegi ära suure töö. Suur tänu Seto Jaanitule korraldajatele, kes andsid meile võimaluse panna ürituse korraldamisele ise käe külge. Kogemus, mis sealt saime, on sõnul kirjeldamatu. Kindlasti oleme kohal ka järgmine aasta ning loodetavasti on ka järgmisel aastal võimalus osaleda vabatahtlikkena.

Teie Meky

Selline oli plats neljapäeva õhtul, kui seal veel midagi ei olnud

VIP ala sauna paikalükkamine