Juba siis, kui saime teada, et The Prodigy Õllesummeril esineb, sai otsustatud, et oleme seal kindlasti kohal. Kuid mida lähemale Õllekas jõudis, seda kahtlasemaks see plaan muutus. Appi tuli juhus. Nimelt leidsime Õllekale eelnenud pühapäeval, et üks inimene müüb Õllesummeri passe 20(!?!) euroga. Tol hetkel oli päevapilet 15€. Loomulikult otsustasime, et ostame need passid ära.
Kolmapäeval olimegi kella 19 ajal Lauluväljaku juures. Et alasse sisse saada, pidime vahetama oma piletid kassas käepaelte vastu. See aga tähendas meile ligi pooletunnist järjekorras seismist. Seejärel asusime me uude järjekorda, mis viis väravast sisse. Olime seal ka ligi pool tundi juba seisnud, kui üks seltskond meie kõrval arutas, et huvitav, kas järjekord, milles seisime läheb värava juures kaheks. Tõsi ta oli, üks värav oli sootuks tühi ning küsimise peale, kas sealt ka sisse saab, vastas turva, et loomulikult. Peale seda avastas veel nii mõnigi inimene, et tegelikult on ju avatud kokku 6 sissepääsu. Järjekordasid oli aga ainult 2,
Alal sees ringi liikuda oli suhteliselt keeruline, kuna rahvast oli väga palju. See muidugi ei olnud ka väga üllatav, kuna ilm oli ilus ning õhtu peaesineja oli ju ikkagi The Prodigy.
Algne plaan oli meil tegelikult olnud, et teeme sees ringi ära ning siis Piritale poodi, Arvestades rahvamassi, mis koos oli, langes see mõte kohe ära.
Artistidele me väga tähelepanu ei pööranud. Õhtu peaesineja alustas ju kell 23, enne seda oli nö. vaba aeg, et platsil ringi jalutada ja pakutavate toodetega tutvuda. Kuna ilm oli palav, siis otsustasime, et alkoholi me ei võta. Kokkulepe jäi, et võib olla teisel õhtul.
Kella 22 ajal, kui pealaval oli Cartoon lõpetanud, seadsime end sisse laulukaare all. Arvestades, et pool tundi hiljem oli kaarealune juba rahvast täis, oli see väga hea mõte. Mida lähemale jõudis aeg, kui Prodigy pidi lavale tulema, seda rohkem tuli laulukaare alla rahvast. Ning kuigi kaarealune, vähemalt meie poolel, oli rahvast juba paksult täis, siis lootsid hilisemad tulijad ikka, et ehk mahuvad ka nemad veel kuhugi ära. See olukord muutus aga väga häirivaks, kuna oli kitsas, ka trepp oli inimesi täis ning kuhugi ei olnud ka eest ära liikuda. Seega ei jäänudki muud üle, kui püsida omal kohal ning taluda tõuklemist ja ka sõimlemist. Nii mõnigi õlletopsiga liikuja ei suutnud üles poole ronides oma märjukest topsis hoida ning kostitas sellega kaare all istunud inimesi. Üsna ebameeldiv.
Bänd tuli peale üsna täpselt. Tekkis nö. doominoefekt, kui eespool istunud inimesed järjest hakkasid püsti tõusma. Ka meie, kes me istusime üsna laulukaare keskel, ei jäänud istuma. See aga ei meeldinud meist kaks rida kõrgemal olnud seltskonnale, kes vist tõsimeeli arvasid, et saavad kontserti istudes nautida.
Päev peale kontserti lugesin netist kommentaare, et heli oli olnud paigast ära ning sõnadest arusaamine oli raskendatud. Meil laulukaare all seda probleemi ei olnud. Küll aga tean, et tuttavatel, kes olid ees platsil, ca. kümnendas reas, oli esimeste lugude ajal kõrvus vilistanud ning tõepoolest pidid aimama, mis lugu parasjagu laval mängiti. Kuskil seitsmenda loo ajal, kui bassi veidi maha keerati, läks olukord paremaks.
Laulukaare all oli kõige tõsisem probleem sellega, et kuna rahvast oli palju, siis elati pidevalt meil seljas. Lisaks kippusid ümber minema joogid, mis pandi maha jalgade juurde. Ise küll pihta ei saanud, kuid meist veidi eemal ühel meesterahval nii hästi ei läinud, kui tema selja taga neiul siidripurk ümber läks.
Veidi enne südaööd liikus osa rahvast ära, ilmselt mindi viimaste busside peale. Nüüd alles tekkis ruumi ning sai vabalt bändile kaasa elada.
Kuigi välja oli kuulutatud, et Prodigy lõpetab kell 00:30, siis reaalsus oli see, et esinemine läks veidi üle aja. Viimase loo ajal otsustasime, et oleks mõistlik üritada jõuda massist läbi väravatele võimalikult lähedale. Sest vastasel juhul oleksime peale kontserti lõppu jäänud pudelikaela kinni. Meie eesmärk oli jõuda Oru väravani, mis tähendas muidugi seda, et pidime praktiliselt terve laulukaare ulatuses rahvast läbi minema. Õnneks oli inimesi piisavalt palju vähemaks jäänud, et õnnestus tekitada endale liikumistee. Ning tegelikult ei olnud me mitte ainsad, kes sama taktikat kasutasid. Ajaks, kui bänd lõpetas, olime me juba ilusti värava juures.
Pole muidugi üllatav, et taksot saada oli võimatu. Liikusime siis massiga koos tagasi linna poole, ise samal ajal lootes, et ehk veab mõne taksoga. Narva maanteel, Poska peatuses otsustasime, et jääme lõpuks paikseks. Ca. pool tundi hiljem veerand kahe ajal saime lõpuks läbi Taxify ka takso.
Meesterahvas, kes meid sõitis, ütles, et talle oli see sellel õhtul juba neljas ring Lauluväljaku lähistele tulla. Sõit Kristiinesse läks maksma 4€, oleks me ära tulnud Õllesummeri bussiga, oleks kahe peale kokku läinud 6€
Teie Meky
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar