Seda, et seekordne Black Rose Pubi keika saab olema teistsugune, eriline, teadsime me juba märtsis, kui keika kuupäev avalikuks sai. Nimelt siiani on Jaagup ja Taavi kahekesi esinenud Mustas Roosis. Seekord aga kuulutati välja, et kohal on terve bänd. Tõele au andes peab muidugi ära mainima, et tegemist ei ole siiski päris esimese korraga, kui nad täis koosseisus Black Rose-i lavale astuvad, aga eelmine kord ei lähe siiski arvesse, kuna tegemist oli erakeikaga.
Ka laua bronn sai ära tehtud juba märtsis, et asjad ei jääks päris viimasele minutile. Muidugi jah, neid viimase minuti äraütlemisi ja ka huvilisi oli ka seekord, see hakkab juba vaikselt tavaks saama, et viimasel päeval võib kõik muutuda.
Poole ühe ajal päeval sain ma juba nö. luureinfot pubist, kus mul sõbranna töötab, et seekordne soundcheck on eriti varajane. Kuna neiu õhtul keikale jääda ei saanud, siis oli väike lohutus vähemalt see, et õnnestus päeval lemmikud ära näha.
Veidi enne kella üheksat jõudsime kolmekesi Viimsisse. Teadsime täpselt, millise laua broneerisime ning kuna tol hetkel ühtegi vaba teenindajat liikumas ei olnud, siis hõivasime kõige pealt ära oma laua ja seejärel andsin ka baari teada, et oleme nüüd kohal. Meie laua teenindajaks oli noor meesterahvas. Küsimuse peale, kas vaadiõllena müüdav Saku Originaal on uuenenud õlu või veel vana partii, läks noormees asja baarist täpsustama. Mõni minut hiljem oli ta meie laua juures tagasi, aga ilmselgelt ta targemaks ei saanud. Otsustasime võtta riski ning tellisime kolm Originaali. Lisaks söögiks tellisime kolme pealt lihavaliku. Joogid toodi lauda kohe, kuid kuna neil Saku klaase ei olnud, siis õlu oli pandud Staroprameni klaasis. Kuna selge oli, et need õlled ei jää meile ainsaks, siis lootsime, et järgmine kord läheb paremini.
Vahepeal jõudis lauda ka meie söök. Või vähemalt toodi meile toit lauda. Nagu eelpool mainitud, tellisime kolme peale lihavaliku, lauda toodi aga kananagitsad ja mozzarella pulgad. Kui teenindaja meist uuesti läks, siis juhtisime tähelepanu asjaolule, et tellitud toit oli veidi midagi muud. See valik pidi jõudma hoopis kõrvallauas olnud seltskonnale. Õnneks üsna varsti saime me siiski ka oma lihavaliku kätte. Esimest korda elus proovisin ma veise carpacciot. Kuigi polnud erilist ettekujutust, et mida see täpselt endast kujutama peaks, oli tulemus päris hea.
Kuigi broneeritud oli meil neljakohaline laud ning veel hommikul arvasime, et jääme lauda kolmekesi, olime lõpuks kaheksakesi. Õnneks pubil sellega probleeme ei olnud. Küsisime baarist mõned toolid juurde ning mahutasime end ilusti lauda ära, nii et kedagi väga ei seganud.
Rahvast oli ootuspäraselt palju ning nagu arvata võis, siis istekohtasid kõigile ei jätkunudki. Kui bänd lavale tuli, siis oli lavaesine hetkega inimesi täis. Eelnevad Black Rose Pubi keikad on olnud vähe intiimsemad ja rahulikumad, oleme saanud artisti vähemalt esimese seti ajal, kuulata oma koha peal. Seekord aga ei olnud see kuidagi võimalik. Kuna aga laud oli päris lava lähedal, siis ei pidanud me lauast kaugele liikuma. Joogid panime DJ lauale, kellel sellega õnneks probleeme ei olnud.
Hea on tõdeda, et põhilistis on toimunud mõned muudatused ning lugu „Kõik, mis ei tapa“, mida päris pikalt keikadel ei mängitud, saab taaskord mänguaega. Esimese seti kõige suurem üllatus oli vist „Kui kuningas nutab“. Kuigi aegajalt seda siiski esitatakse, siis on seda alati hea kuulda. Seda enam, et seekord oli meiega samas seltskonnas noormees, kes satub üsna harva keikadele.
Kolmanda loo ajal, milleks oli „See ei ole saladus“, tuli minu juurde meesterahvas, kes koos oma prouaga istus meie taga lauas, ja palus, et kas ma äkki ei saaks istuda, kuna nemad oma kohapealt ei saa istudes keikat nautida, kuna ma seisvat neil ees. Küsimuse peale, et kas ta siis kavatseb lasta terve lavaesise tühjaks teha, härra turtsatas ning läks oma abikaasa juurde tagasi. Veidi hiljem märkasin aga, et sama paarike oli oma veiniklaasidega kolinud baarileti äärde, kust seistes bändi kuulati. Loodetavasti said nad oma elamuse siiski kätte, vaatamata sellele, et pidid bändi lavaloleku ajaks oma laua hülgama.
Kahe seti vahepeal tellisime me endale uued õlled, kuid isegi nüüd ei õnnestunud saada õiget klaasi. Samas kui vahepeal oli meie seltskonnas olnud meesterahvas saanud õlle ilusti Saku klaasis. Isegi bassimees Hennol oli Saku klaasiga õlu. Isekeskis tegime nalja, et ju see sellepärast on, et alguses noormehelt küsisime küsimuse, millele ta vastata ei osanud.
Kuna paus oli rohkem kui pool tundi, siis otsustas meie seltskonna sakukas, et teise seti ajaks peaks võtma veel ühe õlle, et keika ajal janu ei tekiks. Kui meie teenindaja tuli lauda koristama, siis saigi tellimus sisse antud. Sai veel toonitatud, et Originaal võiks olla seekord ikka Saku klaasis. Kolm on kohtuseadus. Seekord läks isegi õnneks. Naersime, et huvitav, kas see Saku klaas, mis meie laua pealt ära viidi, pesti puhtaks ja lasti sinna õlu.
Ei tea, kas asi oli selles, et mingi osa rahvast läks viimaste bussidega tagasi Tallinnasse või viitsitud lihtsalt lava ette tulla, aga kui poisid tagasi lavale tulid, oli tantsuplatsil rahvast juba oluliselt vähem ning oli võimalik ka veidi ringi liikuda.
Teises setis väga üllatusi lugude osas ei olnud. Juba esimeses setis jäi kõrva, et aegajalt keegi hüüdis „Juulikuu lumi“. Teise seti ajaks oli see seltskond lava ette liikunud ning nüüd juba kõlas iga loo vahele hõige, et mängige juulikuu lund. Seekord jäi see aga tulemata. Enne „Ballaad Jimmyst“ lasi Jass endale baarist tuua Jack Danielsi. Kuna olime juba eelnevalt arutanud, et üks viskiring on kohustuslik, siis käisin kiiresti isegi baaris, kuid selgus, et hetkel neil rohkem Jack Danielsi ei olegi. Pidime siis leppima Tullamore-ga. Aga esitamisele tuli hoopis lugu „Ballaad Jackiest“. Järgmine lugu oli „Kaktusviin“ ning nagu juba tavaks saanud, siis sai lugu pühendatud neile tublide ja vapratele, kes riskivad oma eludega, et meil oleks turvalisem.
Peale viimast lugu kuulsin, kuidas seltskond mu lähistel arutas, kas ja kes neist on nii julge, et minna ja lava pealt list võtta. Teadsin, et Henno list oli tema kõrval kõlari peal. Helitehnik on meile korduvalt öelnud, et me ei pea küsima luba, et listi võtta. Üldjuhul me seda ei tee, kuid kuna seltskonnas olid seekord ka lapsed, siis otsustasin minna ja võta list sealt ära. Üks kolmest laval olnud listist jõudiski meie seltskonnas noorima liikme kätte, kes koos emaga käis Jaagupilt ka autogrammi ja pilti küsimas. Sedasi see uus põlvkond peale tulebki. Kui praegu käivad lapsed koos vanematega keikadel, siis paari aasta pärast on olukord juba vastupidi ja hoopis ema on see, kes peab küsima, kas võib koos tütrega keikale minna.
Kuna peale keikat oli terve tantsuplats klaasikilde täis, siis käisin baaris küsimas, et kas neil on harja ja kühvlit, et ma lükaks ise killud kokku. Baarist neil aga harja võtta ei olnud. Kuid mõne minuti pärast tuli teiselt korruselt juba teenindaja, kes tantsuplatsi põranda puhtaks tegi.
Kuna seltskond oli meil üsna suur ja mitte kõik ei tellinud lauast, siis läks maksmisega üsna keeruliseks. Meie kaaslased käisid baaris maksmas ajal, mil me tualetis käisime ning ajaks kui lauda tagasi jõudsime, olid nemad juba valmis koju minema. Jäime siis kolmekesi veel pubisse. Baari arvet maksma minnes selgus aga, et kuigi üks osa meie laua arvest on juba tasutud, siis küsiti meilt ikkagi täissumma. Õnneks me seda siiski maksma ei pidanud, kuna peale kiiret süsteemi värskendamist selgus, et tõepoolest osad toidud olid juba makstud. Maksime siis ka oma osa arvest ära, võtsime kolme peale veel ühe pudeli õlut, et kodutee läheks kiiremini.
Mis ma oskan kokkuvõtteks Black Rose Pubi kohta öelda. Kui alguses hirmutas meid veidi broneerimistasu, mis ühe inimese kohta oli 20€, siis kohapeal selgus, et seda nad tegelikult nii väga ei jälgigi. Pigem on see seatud selle pärast, et ürituste ajaks ei broneeritaks kahe või kolmekesi suurt lauda, kus siis terve õhtu oma klaasi vee või tassi kohviga istutakse. Samal ajal peavad aga inimesed, kes on pubisse sööma tulnud, istuma aga baarileti ääres, kuna kõik lauad on kinni, olgugi, et mõnes istub vaid üks-kaks inimest.
Teie Meky
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar