Oleme ikka üritanud käia veidi teistmoodi muusikat kuulamas. Seega ei olnud just suur üllatus, et leidsime 30. aprilli õhtul end Telliskivi loomelinnaku Punasest Majast. Kohapeal saime teada, et 30. aprill on rahvusvaheline jazzipäev, seega igati paslik on nautida veidi jazzmuusikat.
Olime jazzkaari ajakavast enda jaoks välja valinud Sooäär-Björkenheim Quarteti esinemise. Nagu Jaak Sooäär kohe kontserdi alguses ütles, siis Raoul Björkenheim on olnud tema kitarriõpetaja ning suuresti tänu Raoulile on Jaagu kitarrimäng kujunenud selliseks, nagu see tänasel päeval on.
Jaak ja Raoul on lava jaganud varemgi, seekordse kontserdiga avaldati austust Miles Davisele, kelle 90. sünniaastapäev on 26. mail. Miles Davis viis oma pika loometee jooksul jazzmuusika uutele ja ennekuulmatutele maastikele, ületades korduvalt z anripiire. Üks tema karjääri tipphetki on jazzi ja roki ühendamine möödunud sajandi 60-ndate lõpus ja 70-ndate alguses. Tema fundamentaalsemad lood tulidki ettekandmisele jazzkaaril.
Lisaks Jaagule ja Raoulile kuulusid kvartetti veel basskitarrist Henno Kelp ja trummar Rauno Pella.
Kontsert oli üles ehitatud sedasi, et hoogsamad lood vaheldusid rahulikematega. Kuigi Davise loominguga ei olnud eelnevalt eriti tuttav, siis suutis see muusika mind kaasa haarata ning kohati oli väga keeruline rahulikult istuma jääda. Kahjuks aga ei sobinud selline kaasaelamine nii mõnelegi kontserdikülastajale, kes vaatasid viltu isegi sellele, kui mõne loo ajal rütmi kaasa plaksutati. Oleme varemgi täheldanud, et üks osa kontserdikuulajaid eeldavadki vist, et inimesed istuvad tuimalt oma kohtadel ning igasuguste emotsioonide väljanäitamine on tabu. Õnneks ei siiski kõik sellised ning me ei olnud mitte ainsad, kes julgesid muusikale kaasa elada.
Lugude vahepeal juhtis Jaak tähelepanu sellele, et Miles Davisele meeldis mängida sõnadega. Näiteks tuli ettekandele lugusid albumilt „Live Evil“. Loo „Sivad“ järgselt küsis Jaak publikult, et kas keegi mõtles välja, miks pani Davis loole just sellise nime. Tagant poolt tuli ka kiire vastus: „Davis tagurpidi“. Samal albumil on ka lugu „Selim“.
Kriitikute poolt üheks nõrgemaks albumiks Davise loomingust peetakse „On the Corner“, kust tuli ettekandele lugu „Black Satin“. Antud lugu peetakse tänapäevase hiphopi üheks alustalaks.
Üks meid enim käimatõmmanud lugudeks oli „Spanish keys“, mis on oma tempoga rütmi ja huvitava arranžeeringuga haaras endasse. Oli näha, et ka laval olnud muusikud nautisid seda, mida nad tegid. Ning kindlasti oli ka neil hea näha, et publikki ei jäänud külmaks. Seda lugu kuulates käis mul peast läbi mõte, et kahju, et sattusime Jazzkaarile alles selle eelviimasel päeval. Kuigi jazz ei ole just žanr, mida ma igapäevaselt kuulaks, siis üks hea jazzkontsert on täpselt see, mida vaja, et end argimuredest eemale kiskuda ja lihtsalt lõõgastuda.
Peale viimast lugu ning artistidele lillede andmist seadis üks osa inimesi ennast juba minekule. Kuigi pole väga palju kogemusi sedalaadi üritustega, siis klassika on see, et vähemalt ühekorra kutsutakse bänd veel tagasi. Õnneks nad siiski tagasi ka tulid ja saime nautida veel ühte lugu. Viimasena ettekandele tulnud loo pikkus albumil on üle kahekümne minuti. Kontsert ettekandes kõlas see vist siiski veidi lühemana.
Veel enne seda, kui bänd päriselt ära läks, lubas Jaak, et neid on võimlik selles koosseisus kindlasti ka tulevikus kuulda. Väga loodan, et see ka nii läheb. Kindlasti oleme järgmine kord ka kohal. Rockitšikidele kulub väike vaheldus kindlasti ära ning kui ühele lavale on koondunud nii professionaalsed muusikud nagu eilsel Jazzkaari kontserdil, siis on kindel, et tulemus saab olla vaid ja ainult fantastiline ning pettuma me juba ei pea.
Teie Meky
 |
| Suur tänu Raoul Björkenheimile |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar