Teist aastat järjest astus volbriööl Termikas üles Venus Clubi laval. Välja reklaamiti, et esimesel tunnil maksab pilet 5€ ehk siis sisse saab poole hinnaga. Seltskond, kes meie ees sisse läks, maksis aga ikkagi piletite eest täis hinna. Kuna meil olid aga telekanalist Seitse saadub VIP-koodid, millega saime sisse tasuta, siis tol hetkel sellele väga ei pööranud tähelepanu. Alles hiljem jõudis kohale, et midagi oli justkui valesti.
Baarist võtsime esimeseks joogiks vee ning istusime oma klassikalisse kohta diivanile, mis on üsna sissepääsu lähedal. Kaua me aga seal istuda ei jõudnudki, kuna meie seltskonna kolmas liige jõudis kohale. Kuna suitsuruum on klubides üldjuhul kõige vaiksem ja rahulikum koht, kus saaks rahulikult juttu rääkida, siis kolisime sinna. Vahepeal sai aga otsustatud, et mid korralik Volbrimöll see oleks ilma viskita. Mõeldud-tehtud, baarist võtsime Jack Daniel’s koos koolaga.
Veidi enne südaööd liikusime aga lavalähistele, selleks ajaks oli klubisse jõudnud juba päris palju rahvast. Ei teagi, kust on klubiomanikud võtnud seisukoha, et bändi ei ole mõtet enne kella poolt kahte lavale lasta. Usun, et kui esineja tuleks peale südaöösel või veidi peale seda, siis suurendaks see kindlasti ka klubide käivet, sest inimestel oleks motivatsiooni varem klubisse kohale tulla, selle asemel, et kodus või kuskil pubis „põhjad teha“. Oleks win-win situatsioon. Kahjuks on see siiani jäänud aga vaid hüüdja hääleks kõrbes.
Igatahes bänd alustas poole kahe ajal, nagu klubis juba tavaks on saanud. Eelnevalt olime omavahel arutanud, et kuna on ikkagi volbriöö, siis huvitav, kas bänd millegagi üllatab. Ja me ei pidanud pettuma. Nagu ka neli aastat tagasi Venus Clubi Volbrimöllul, olid seekordki poistel seljas mustad tunked(usun, et nendega võis laval tegelikult meeletult palav olla) ning näod korralikult ära maalitud. Vaatepilt oli ikka super.
Kohe keika alguses sai selgeks, et seltskond meie selja taga oli võtnud nõuks meid lava eest välja süüa. Erinevatest nippidest, kuidas üritatakse teha endale teed esiritta peaks suisa eraldi postituse tegema. Esimeseks looks oli „Juulikuu lumi“, mis tavaliselt on olnud üks viimastest lugudest, mida bänd on mänginud. Kodus hoolega patsi sätitud juuksed said nüüd lahti tehtud, kuna nõnda on parem kaasa rokkida. Esimene lugu lõppes minu jaoks aga märja seljaga, kuna tagapool olnud meesterahvas sai liiga hilja aru, et õlleklaasiga ei ole hea rockida ning klaasis olnud kesvamärjuke lendas laias kaares eesolnutele selga. Hiljem läbi terve keika oli aga tunne, et jalatsid jäävad põranda külge kinni, kuna jalgealune kleepus mahaläinud jookidest. Jäi tunne, et jalge all ei ole mitte põrand, vaid päikesekäes sulandu asfalt.
Listi teine lugu oli „Kummitused kummutil“, mis on ikka tõeline üllatus, kuna seda lugu mängitakse live-s meeletult harva. Kahjuks pidime aga tõdema, et kohalolnutest suurem osa seda lugu ei teadnud. Ka meie tagaolnud seltskond, kes nimetasid „tõsihingelisteks fännideks“ ja olid võtnud nõuks igahinna eest meie kohad lava ees endale saada, ei teadnud antud loost mitte midagi. Olukorra tegi eriti koomiliseks aga asjaolu, et ühel neiul samast seltskonnas oli seljas „NEK“-i särk, „Kummitused kummutil“ on aga albumi „Nagu esimene kord“ teine lugu.
Järgmine lugu oli niiöelda „tuttav ja turvaline“ ehk siis „Romula“. Peale seda tuli aga klubikülastajatele järgmine „kultuurišokk“, sest kohkunud nägudest oli näha, et lugu „Kõik, mis ei tapa“ oli paljudele samavõõras kui „Kummitused“. Muidugi seekord oli kaasaelajaid märksa rohkem. Eks see ole tingitud asjaolust, et klubides on seda lugu paaril korral siiski mängitud.
Kui keika alguses üritati meid lava eest minema saada lihtsalt seljas elades, siis miski hetk sai meie taga olnud seltskond aru, et sellest abi ei ole. Seega vajus üks neiu mulle lihtsalt selga, mille tagajärjel ma kukkusin vastu lava. Bändi hoiakust oli aga näha, et lava ees olnud olukord neile mitte ei meeldi. Väikese sõnavahetuse järel jäi aga vähemalt hetkeks veidi rahulikumaks. Varsti aga kukkus või pigem tõukas sama neiu mind uuesti ning kukkusin veelkord vastu lava. Esimesel korral lõin väga valusalt ära oma käe, seekord põlve. Nüüd aga seltskond taandus mõneks ajaks, ilmselt sõjaplaani pidama.
Loo „Ütle miks“ lõpus tulid nad välja uue plaaniga. Nimelt soovis, kes kandis „NEK“-i särki pääsed vaid korraks ette, et teha bändist üks pilt. „Anti veel oma „ausõna“, et peale seda lähevad nad ära. Venus Club on aga klubi, kus pildistamine on üldjuhul rangelt keelatud olnud ning on olnud juhuseid, kuid turvamehed on korduvatelt rikkujatelt teefoni lihtsalt käest ära võtnud. Ning arvestades, kui ülbelt ja nahaalselt nad läbi terve keika käitunud olid, siis oleks olnud meist väga naiivne nad ette lasta. Nähes aga, et ka seekordne sõjaplaan neil läbi ei lähe, liikusid nad teisele poole lava, kuid ka seal ei läinud neil paremini kui meiega.
Akustilise osa viimaseks looks oli „Ballaad Jackiest“. Tegime ka meie oma järgi jäänud kokteilise põhjad. Selleks ajaks oli lavaesine jäänud üsna hõredeks või pigem küll meie seljatagune. Ühed noormehed üritasid aga üsna tulutult saada Jaagupi tähelepanu sooviga, et bänd mängiks Tormi.
Peale Carmenit tuli väike paus. Üks noormees leidis, et nüüd oleks aeg näidata oma esinemisoskusi ning hüppas lavale. Õnneks reageeris turvamees ruttu ning toimetas noormehe peale tema 10-sekundilist kuulsuse hetke minema. Samal ajal otsustas aga samast seltskonnast järgmine noormees, et kui bänd Tormi ei teinud, siis oleks paslik temal see lugu ette laulda. Turvamees ei olnud jõudnud aga oma positsioonile veel tagasi, seega pidi Terminaatori lavapoiss ise noormehe lavalt minema toimetama. Kuna noormees aga lootis, et saab „suveniiriks“ kaasa võtta Jaagupi mikrofoni, siis lendas see aga laia kaarega vastu trumme.
Peale neid kahte vahejuhtumit tundus üpriski kahtlane, kas bänd üldse enam lavale tagasi tuleb. Siiski tulid. Õnneks Jaagupi mikrofon töötas ning tundus, et suuri vigastusi ei saanud. Bänd tegi veel kokku kolm lugu. Esimese lisaloo „See ei ole saladus“ ajal otsustas „Tormi-laulja“, et äkki üritaks veelkord lavale pääseda. Seekord takistasime teda ise koos teiste lava ees olnud naisterahvastega. Rohkem me teda õnneks ei näinud ka.
Kuna tegemist oli siiski Volbriööga, siis otsustas bänd, et teeb veel kolmanda lisaloo ka. Kui vahepeal jõudis juba tunduda, et rahvas on üsna maha jahtunud, siis „Tänapäeva Muinaslugu“ tõmbas kohalolnud uuesti korralikult käima. Ega ka Jaagupil ei olnud peale loo lõppu kiiret, et lavalt ära minna. Käis veel korra baarileti teises otsaski ära. Seejärel aga kummardus rahvale ning läinud nad olidki.
Teie Meky
 |
| Tänud Venus Club-le postri eest :) |
 |
| List seekord siis sellise paberi peal |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar