7. mail avati Nõmmel Hiiu Pubi suvehooaeg. Lavale astus ei keegi muu, kui meie lemmik Terminaator. Laua broneeringu tegime sinna juba üsna aegsalt ning kuigi algselt olime me kahekesi, panime bronni alla suure laua. Ja ega see mõte ei olnudki halb, kuna päeval selgus, et nii mõnigi tuttav, kes õhtul tulla plaanis, soovis meie lauda tulla.
Kohale jõudsime veidi peale kella üheksat. Rongi pealt maha tulles oli esimene küsimus kohe, et kuhu suunda me liikuma peaks. Kuid küsimus sai ka kiire vastuse, kui nägime ära bändi bussi. Pubi juurde jõudes nägime, et poisid on väljas bussi juures. Esimese hooga vaatasime, et me peale neist mööda minema, siis aga selgus, et seoses suveterrassi avamisega on ka sissepääs veidi teises kohas.
Sees selgus, et meie suur laud oli kahandatud oluliselt väiksemaks. Kui julgesime teha selle kohase märkuse, et jutt oli oluliselt suuremast lauast ning hoopis teises kohas, saime me üpriski nipsaka vastuse, et peaksime õnnelikud olema, et üldse laua saime.
Veidi hiljem, kui olime esimese tellimuse juba ära teinud, käis aga juhataja, kellega ma laua broneeringu osas nii kirjalikult kui ka telefonisti suhelnud olin, isiklikult uurimas, et kas kõik on korras ning saime laua, millel olime broneerinud. Kuigi ütlesin, et jah, oleme kombes, oli meie hoiakust aru saada, et tegelikult olukord meid ei rahuldanud.
Kuna rahvast oli palju, kohati tundus, et rohkem, kui nad olid arvestanud, siis oli arusaadav, et ei suudetud kõike korralikult hallata. Eriti kuna lauad, mida tuli teenindada, oli nii pubis sees kui ka väljas terrassil. Tekkis olukord, kus oli tellitud söök, aga kui see valmis sai, siis ei olnud teenindajad enam kindlad, milline laudkond selle tellis.
Õnneks sellist prohmakat, nagu meil Black Rose Pubis oli, kus lauda toodi vale toit, meil õnneks ei juhtunud. Söögiks tellisime endale seltskonnavaagna, mis tutvustuse järgi koosnes krõbedatest kanatiibadest, sibularõngadest, paneeritud kilust, küüslauguleivakestest, paneeritud jalapenodest ning küüslaugu- ja tšillikastemest. Paneeritud jalopenosid ma aga vaagna pealt reaalselt ei leidnudki.
Vahepeal oli rahvast tulnud juurde ning nüüd oli selgelt näha, et istekohtasid kõigile ei ole. Kuna olime lauas endiselt kahekesi, sest meie kaaslased polnud veel jõudnud, siis käis üks neiu meilt uurimas, et kas oleks võimalik laud, milles istusime poolitada, kuna nende neljane seltskond lauda ei saanudki. Otsustasime, et keika ajal on lauas niikuinii vaid kotid ja joped, seega ei olnud see meie jaoks probleem. Noored lasid endale tagant toolid juurde tuua ning üks seltskond oli õnnelikuks tehtud.
Veidi enne keika algust tellisime me lauda veel ühed õlled. Siis oli juba arusaada, et lauateeninduste süsteem on kokkukukkumas. Õnneks oma joogid siiski saime. Neiu, kes meid teenindas, vabandas, et nii kaua ootama pidime, kuid lisaks laudade teenindamisele, pidid nad tellimusi vastu võtma ka baarist ning see halvas kogu tegevuse. Kui bänd peale tuli, siis öeldi, et lauateenindust enam ei toimu ning toodi meile ka arve lauda.
Meie kaaslased jõudsid kohale veidi enne seda, kui bänd alustas. Tüdrukud läksid kõigepealt sees asunud baarileti äärde, kuid sealt suunati nad välja. Väljas aga selgus, et oma koksid saavad nad siiski kätte seest baarist. Väikese jooksime järel õnnestus siiski joogid saada ning seejärel juba lava ette. Kuna rahvast oli palju, siis tehti joogid suhteliselt huupi ning Jägermeistri kokteil koolaga oli tunduvalt kangem, kui oleks pidanud olema. Jägerit mitte ei mõõdetud klaasi, vaid valati tunde järgi.
Vahetult enne keika algust lava ees väga palju rahvast ei olnud, seega õnnestus sinna pääseda üsna lihtsalt. Üllatav oli ka see, et seekord ei olnud sellist meeletut trügimist kui tavaliselt.
Esimesed lood olid "Rakett" ning "Lõbus maja", mis tõmbasid vähemalt esimese rea päris korralikult käima. Kuna Jaagup on ise elanud Nõmmel, siis ütles ta kohe alguses, et keika saab olema veidi teistsugune kui tavaliselt ning nad teevad lugusid, mida mängivad üsna harva.
Esimene listiüllatus ei lasknud ennast kaua oodata. Lugu "Viski" on üks mu vaieldamatuid lemmikuid, kuid kahjuks kõlab see keikadel üsna harva. Nagu selliste lugudega kipub olema, siis paljud kohaletulnud aga seda ei teadnud.
Peale loo lõppu lohutas aga Jass, et üksi tähtis lugu ei jää tulemata. Ning lubasid mängida kauem kui tavaliselt.
Ka seekord ei puudunud keikalt keegi, kes iga natukese aja tagant hüüaks "Juulikuu lumi". Ei teagi, kas meesterahvas, kes seda lugu nii väga kuulda soovis, oli kohal ka keika lõpus, kui viimase loona just seda mängiti.
Hea oli kuulda "Charleen"-i, mida samuti on kuulda olnud üsna harva. Viimati vist eelmisel suvel Sunset Clubis, kui sai küsitud see sooviloona ühele sõbrannale, kes seal oma sünnipäeva pidas.
Teist nädalavahetust järjest oli võimalik kuulda "Kummitused kummutil". Seegi kord oli üsna vähe neid, kes seda lugu teadnud oleks. Lavaesine vajus korraga vähemalt ühe loo ajaks üsna tühjaks. Inimesed kasutasid võimalust, et mängiti vähem teada-tuntud lugu, et käia tualetis, väljas suitsul või baaris jooki ostmas.
Enne "Ballaad Jimmyst" rääkis Jass, kuidas nad bändiga 1989. aastal seal samas lähistel asunud teraviljakombinaadis käisid. Kuna Jass oli ainus, kes vene keelt rääkis, siis oli tema see, kes pidi poiste eest kostma. Välja õnnestus rääkida tšekk, mille nad kooli viisid ning mille eest nad said bändile trummid. Kui Taavi bändi tuli, siis sai bändi algusaegadest kirjutatud lugu, mille nimeks sai "Ballaad Jimmyst".
Akustilise setile järgnes vähe rajum "Aja teenija". Seejärel tulid aga taaskord veidi rahulikumad lood "Kui kuningas nutab" ning "Ingli puudutus". Viimane neist on lugu, mis läheb väga hinge ning neil, kes on pidanud matma mõne lähedase matma, viib mõtted tahestahtmata lahkunud ligimesele. Nii ka minul. Kui tavaliselt käin ma selle loo ajal kas tualetis või suitsul, siis seekord palus tuttav, et hoiaksin kohta kuni ta käib jooki ostmas. Mõtted liikusid aga varalahkunud emale, kadunud vanaemale ning vanemale vennale, kelle elulõng katkes veel enne minu sündi. Laval ees oli nii mõnigi, kellele see lugu pidarad silma tõi.
Hoog tõmmati üles uuesti looga "Carmen". Üle mõne aja tehti selle loo lõpus ka bändi tutvustus ning publiku tänamine. See lugu oli aga nii öelda viimane. Nii mõnigi arvas vist, et nüüd ongi kõik ning oli inimesi, kes hakkasid juba ära minema.
Õnneks tuli aga bänd kiiresti lavale tagasi ning tehti veel suisa kolm lisalugu. Viimaseks looks oli "Juulikuu lumi", mida läbiterve keika mitu korda hüüti. Ei tea, kas meesterahvas oli ka kohal seda lugu kuulmas või juba ära väsinud ning koju läinud.
Peale keika lõpu otsustasid kohale tulnud korraga ära minna ning väljapääs ummistus üsna kindlasti. Otsustasime mitte kiirustada ning oodata suurema rahvaste liikumise lõppu. Vahepeal oli lauda meile ka arve toodud. Kui lauda broneerides oli jutt, et tegemist on 100eurose miinimumarvega lauaga, siis seda meie laudkonnale siiski ei esitatud. Üheks põhjuseks oli vist ka see, et laudade teenindamine kukkus rahva rohkuse tõttu läbi ning keika ajal oli tellimust võimalik esitada vaid baarides. Ja teine põhjus oli see, et miinimumarve nõue on pandud selleks, et inimesed, kes laua broneerivad, reaalselt ka midagi telliks, mitte ei istuks niisama ja ootaks, millal bänd lavale tuleb.
Teie Meky
Rohkem pilte Facebookis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar