TERMINAATOR - Hansahotelli 10.aasta suur juubelipidu! 12.07.2013

12. juulil 2013 aastal esines Terminaator Hansa Hoovis Hansahotelli sünnipäeval. Nimelt tähistas hotell oma esimest suurt juubelit, saades 10. aastaseks.
Ka meie enda seltskonnas oli sünnipäeva laps. Seega sai samal hommikul saadetud bändile kiri, kus küsisime sünnipäevalapsele soovilugu. Kui listid lavale toodi, sai piilutud, et kas ka see konkreetne lugu listis on. Meie suureks rõõmuks oli. Seda, kui meelejäävaks too õhtu meile kujuneb, ei teadnud tol hetkel meist vist keegi.
Keika algus täpselt kell üheksa. Kuigi suvised keikad algavadki varem kui klubikad, siis on see algus aeg siiski väga varajane. Juba peale esimest lugu, milleks oli "See ei ole saladus", ütles Jaagup, et nende esinemine kestab vähemalt 2 tundi. Reaalsus oli aga see, et bänd oli laval 2 tundi ja 10 minutit. Ning selle aja sisse mahtus nii tundud hitte kui ka vähemteada lugusid. Midagi igale maitsele.
Enne Tänapäeva Muinasloo algust üritas Jass aga meelitada lava ette ka neid, kes olid siiani veel kohvitassi taha istuma jäänud. Siiski oli päris palju ka neid, kes keika lõpuni istusid ning nõnda oma muusikaelamuse kätte said.
Kuna Hansa Hoovis vanuse piirangut ei ole, siis kohal väga palju lapsi. Neid õhtas Jaagup kõvasti kaasa laulma, kuna ettekandele tulnud lood meeldisid kindlasti ka nende vanematele. Kuna Terminaator on ju vanem kui Hansa Hotell, mis on 10. sünnipäeva pidas. Termikas on nagu sepa töö - mida rohkem rauda taod, seda paremaks läheb ning seda kvaliteetsem tuleb töö. Väga tabav võrdlus.
Enne Tormi tuli jutuks, et paljud välismaa artistid, kes käinud suvisel ajal Eestis esinemas, on küsinud, et miks meil siin üldse pimedaks ei lähe. Pimedas julgevad inimesed olla ja käituda teisiti kui muidu. See on aga põhjuseks, mis Terminaatori listis nö. hulluks minemise lood on lõpu pool, kui väljas juba veidi hämaram.
2 aastat varem, kui Terminaator ka Hansa Hoovis mängis, hakkas loo "Torm" ajal sadama. Seda õhtut oli õnnistatud aga sooja ja päikselise ilmaga. Selle eest läksid suured tänud teele selle vana poole, kes kuskil kõrgemal ilma teeb.
Enne lugu "Nagu esimene kord" ütles jaagup, et kui kõik hästi läheb, siis tuleb aasta lõpus välja Terminaatori uus album. Kuupäevgi oli juba ammu paika pandud, nimelt pidi album ilmavalgust nägema 1. novembril. Kuid nagu selliste asjadega ikka, siis polnud poisid asjaga veel tegelema asunud. Aega ju on. Sellega on täpselt samuti nagu keskkooli lõpu eksamitega, kus õppima ja tegutsema asutakse viimasel nädalal.
Hansa Hoovis oli ka bändil põhjust tähistada. Lisaks sellele, et Hansa Hoov sai kümne aastaseks, sai ka bassimees Henno Kelpil ja trummar Roland Puusepal kümme aastat Terminaatoril mängitud. Kõige suurem põhjus tähistamiseks oli aga see, et bändi pesamuna, kitarrist Taavi Langi sai nädal enne Hansa Hoovi keikat pisitütre isaks.
Peale "Portselanist tüdrukut", mille ajal olid laval ka tantsutüdrukud, võtsid Jaagup ja Taavi üles laste unelaulu "Väikesed lapsed kõik magavad juba". Väga pikalt Jass seda siiski ei laulnud, kuna tegemist oli ju siiski rokiõhtuga. Järgmise loo juhatas Jaagup aga sisse pikalt. Nimelt lisaks Hansa Hoovile, kes tähistas oma 10. sünnipäeva ning Hennole ja Rollile, kes tähistasid on 10. aastat Termikas kohal olekut, oli Hansa Hoovis inimesi, kes tähistasid oma sünnipäeva. Ette kandele tuli üks special lugu, mida paljud kohal olnud ei teadnudki. Sellest polnud aga lugu, kuna edasi tulid esitusele juba tuttavad ja turvalised lood. Kuna lava ees oli seltskond, kes pidavalt hüüdis "Juulikuu lumi", siis kommenteeris Jaagup, et nad jätkavad kohe Juulikuu lumedega, kõikidega neist, kavas olevas neid umbes 30 tükki. Järgmise lugu oli aga sünnipäeva õnnitlustega. Ning tõepoolest, esitamisele tuli "Charleen", mis oli mõeldud meie seltskonna sünnipäeva lapsele. Loo lõpu osas olnud kitarrisooli mängis Taavi õllepudeliga.
Peale "Charleeni" lõppu sai sünnipäevalaps õnnesoovid otse lavalt. Lisaks sai neiu sel õhtul ka Jaagupi medika.
Akustilise seti alguses rääkis Jaagup, et Taavi oli kunagi kitarriõpetaja. See oli aga enne seda, kui ta täiskasvanuks sai. Aga nagu heaks tavaks saanud, tehakse ka mõni akustiline lugu. Nende lugudega on aga nii, et neid tuleb kuulata kas täielikus vaikuses või laulda nii kõvasti kaasa, et lavaolijad ise ka ei kuule, mis teevad.
Kuna rahvast oli siiski päris vähe, siis tõdes Jaagup, et inimesed on vist läinud kartulit võtma. Seega tekkiski arutelu, kas Lõunas võetakse kartulit. Publiku vastuse peale, et ei võeta, tõdes Jaagup, et kartul, mida Tallinnas saab osta Eesti kartuli nime all, on vist ikkagi "Made in  Poland". Henno, Võrumaa mees, ütles aga, et lõunas võetakse hoopis viina.
Järgmine lugu, akustilise seti esimene lugu, räägib aga bändi suurest murest ja tervise probleemist. Nimelt on nad kõik kuutõbised.
"Ballaad Jimmy" sissejuhatuseks ütles Jaagup, et antud lugu ei pruugi olla suuremale üldsusele väga tuntud, aga see ei tähenda midagi, sest iga sõna on oluline. Lugu ise räägib ajaloost, bändist, mis sai alguse kurat-teab-millal. Ainus viide ajale on ammu. Selle looga võeti hoog veidi maha ning publik sai kuulda, kuidas üks bänd sai alguse.
Akustilise seti viimase loona tuli esitusele "Kaitseta". Selle looga oli 1997. aastal, mis osa publikust polnud veel sündinudki, plaan minna Eurovisioonile. Kuid kuna lugu, mille pikkus tuli üle nelja minuti, oli Eurovisiooni formaadiks liiga pikk, siis soovitas Terminaatori tollane mänedzer lugu korralikult kärpida. Kuna bänd ei olnud sellega nõus, siis viis tee neid lahku. Lugu ise on ajahambale vastu pidanud ning aegajalt tuleb esitamisele ka keikadel.
Kui esimene lugu peale akustilisi oli taaskord veidi rajum, nimelt "Aja teenija", siis järgmisena tuli ettekandele rahulik ballaad. Juba aastaid on press Terminaatorit kujutanud kui bändi, mis mängib ainult ballaade. Tegelikkuses see nii ei ole. Ühe päris ballaadi nad siiski ka mängisid. Selleks oli "Raudteejaam".
Ka loo "Enne oli nii" juhatas Jaagup sisse pikalt. Nimelt hakkas ta rääkima, et paljud tema sõbrad on viimasel ajal teinud elus imelikke kannapöördeid. Inimesed aga peavadki tegema jaburaid asju, et elu oleks huvitav. Kui mõelda aasta tagusele ajale, siis inimesed olid hoopis teistsugused. Nüüd on aga vaated muutunud, elu võib olla muutunud. Loodetavasti paremuse poole. Väite peale, et inimesed saavad rohkem raha kui eile, järgnes publiku üldine naer. Selle peale tõdes Jaagup, et see vist oli vale näide. Sellega, et inimesed on palju lahedamad, kui olid olnud eile, olid aga kõik nõus. Sest enne oli nii ja nüüd on teisiti.
Põhiosa viimaseks looks oli "Muinasjutu mets", mille lõpus oli ka bändi tutvustus. Kui tavaliselt liigub Jaagup mööda lava ringi, siis bändi tutvustuse ajaks tuli Taavi lava keskele rahvale lähemale. Taavit tutvustas Jaagup kui absoluutset kitarrivõlurit. Aga see oli alles algus. Mees, kes on pärit Lõuna-Eestist. Basskitarril Henno Kelp, kes pole küll pärit Kanepit, kuid siiski Võrumaalt. Bändimootor on aga viimased 10 aastat tiksunud ühe ja sama bensiini peal ehk siis kõik, mis põleb. Trummide taga Tartu oma mees - Roland "Roll" Puusepp.
Publiku tänamise alguses ütles aga Jaagup, et see ei käi mitte ainult nende kohta, kes lava ees keikat naudivad, vaid ka tagumiste tüüpide kohta. Bänd armastab kõiki sama palju. Bändi kõige tähtsam liige on ilus ja armas ja nunnu, andekas ja lohakas, vahel veidi hirmuäratav, ettearvamatu, aga samas väga siiras. Jutt käis loomulikult publikust.
Kui juba keika alguses oli jutt, et nö. hulluks minemise lood on jäetud lõpu poole, siis nüüd oli selgesti näha, kuidas õhtu edenedes rahvas käima läks. Esimeseks lisalooks oli "Ebaõiglane", mille ajal lavaesine rahvas meeletult kaasa rokkis. Peale loo lõppu tõdes Jaagup, et Tartu publiku jõud ei ole veel sugugi raugenud.
Enne järgmist lugu võttis bänd üles "Gangnam Style"-i viisi ning Jaagup üritas veidi seda tantsu järgi teha. Paremini tuli tal välja aga moonwalk, mis sobis väga hästi kokku bändi mängitud "Billie Jean"-iga. Looks, mis sellele järgnes oli aga "Carmen", mille ajal tantsutüdrukud teist korda lavale tulid.
Enne keika lõppu oli Jaagupil publikule teatada kolm asja. Esiteks, palus ta teha Jaagule ja kogu Hansa Hoovile suure aplausi. Teiseks, lubas ta, et kui me kõik kõvasti kaasa laulame ja head lapsed oleme, toob jõuluvana meile palju kingitusi ning bänd laulab ühe loo veel. Ning kolmandaks rõhutas ta, et pidu jätkub kõrval Õlletares.
Lõpuks sai ka lava ees olnud seltskond, kes läbi terve keika aegajalt "Juulikuu lund" karjus, oma loo kätte. Loo lõpus tõdes Jaagup, et alles nüüd ta tundis tõelise Tartu ära. Pole ka ime, vahepeal oli läinud hämaraks ning inimesed julgesid võtta veidi vabamalt.
Keika lõpetas "Kes ei tööta, see ei söö", mille lõpus lasti taevasse korralik ilutulestik.
Peale keika lõppu otsustasime me, et liigume ka ise Õlletaresse edasi. Enne seda aga oli sünnipäeva lapsed soov tänada bändi sünnipäeva loo eest ning lootus, et saab nendega backstage-s ka pilti teha. Väikese seltskonnaga õnnestuski saada lava taha ning seal sai ta õnnesoovid ja sünnipäeva kallistused ka Jaagupilt ja Taavilt.
Hiljem suundusimegi edasi Õlletaresse, nüüd olime meie seltskonnast alles jäänud vaid neli. Kuna seltskond oli üsna lõbusas meeleolus ning kellgi oli juba üle südaöö, mis tähendas, et oli õige sünnikuupäev ette tiksunud, siis sai nii mõnelegi vastutulijale teatatud, et meie seltskonnas on sünnipäevalaps. See aga tähendas, et tänava peal sai neiu kallistusi ja õnnesoove päris palju. Õlletare suitsuruumis ei pidanud meile tundamatud noormehed paljuks sünnipäevalapsele laulda.
Läksime kahekesi baarileti äärde, et tutvuda hindadega ning otsustada, kas ja mida juua võtta. Lisaks oli vaja täiendada ka suitsuvarusid. Seda, millal Jaagup meile selja taha tuli, me tähele ei pannud. Ühel hetkel pani ta igatahes meile käed õlale ning küsis: "Mida joome, tüdrukud?" Ei osanudki midagi vastata, sest selleks hetkeks olime tegelikult otsustanud, et juua ei ostagi. Meie vastust ära ootamata pakkus ta välja, et võtab tekiilat. Järgmine hetk olidki meile mõeldud shotid juba leti peal, lisaks maksis ta kinni ka suitsupaki. Pikemalt aga temaga rääkida ei õnnestunud, kuna suhteliselt kiiresti oli ta piiramisrõngas ning nii mõnigi neiu üritas end rääkida bändi lauda.
Õlletares olime me kuna selle sulgemiseni ning seejärel sai jalutatud veel Tartu linna peal ning aega parajaks tehtud, kuna esimese Tallinna bussini oli päris mitu tundi aega. Lõpuks kell 6:30 võis sõit kodu poole alata, selja taga aga väga fantastiline ning meeldejääv õhtu Hansa Hoovis.

Teie Meky

Terminaator Padisel Kalju-Laval 21.07.2016

Kui Padise kontsert aprillis välja tuli, sai kohe selgeks, et sinna me läheme. Kuigi eelmine aasta oli ilm kehv, oli kontsertelamus, mille me saime, üks viimase aja parimaid. Ning kuna koht ise on väga kaunis, siis polnud küsimustki, kas lähme või JAH.

Ka piletitega vedas seekord. Nimelt oli Kallaste talul 1. mai loos Facebookis, kust sõbranna 2 piletit võitis. Kuna sai valida ise kontserti, kuhu minna, siis loomulikult valisime me just selle keika. 

Mõni nädal enne kontserdit avastasime aga, et piletid, mis on koguaeg olnud käekotis koos ühe teise ürituse piletitega, on läinud jalutama. Samas piletid Seto Jaanitulele, mis hinnaliselt oluliselt kallimad, olid alles. Kuna olime mõnele tuttavale pileteid näidanud, siis tekkis ka kahtlus, et keegi omadest need piletid meilt ära võtnud on. 

Võtsime ühendust ka kontserdi korraldajaga ning otsustati, et kuna me oleme need piletid võitnud, siis saame me ka tõestada, et need piletid on meil reaalselt olemas olnud. Seega oli meil alus olemas, et kontsertile siiski pääseksime.

21. juulil võtsimegi suuna Padise poole. Ilm see aasta oli tunduvalt parem kui mullu. Kuna teadsime, et bussipeatusest on ligi 2 kilomeetrit vaja jalutada, siis valisime üsna varase bussi. Olimegi juba kella 18 ajal Padisel. Väikese jalutuskäigu järel jõudsimegi Kalju-lavale. Kuna eelmisest aastast mäletasime, et kohapeal saab maksta ainult sularahas, olime eelnevalt veidi sularaha varunud. Kohapeal selgus aga, et tänavu oli olemas ka kaardimakse võimalus.

nagu ka möödunud aastal, oli seegi kord keika kahesetiline. Kui esimeste lugude ajal oli lava ees vaid mõni üksik laps, siis vaikselt liikusid ka vanemad kontserdikülastajad lavale lähemale ning neljanda loo ajaks, milleks oli Romula, oli lavaesine juba üsna rahvast täis. 

Huvitav oli jälgida lapsi, kes päris ees olid. Nad olid ennast sisse seadnud Jaagupi all ning niipea, kui Jass veidi lava peal kohta vahetas, liikusid ka lapsed. See kestis nii terve esimese seti.

Kui aastatagune keika oli pigem akustiline ning esitamisele tulid rahulikumad lood, siis tänavu aastane keika oli rokilikum. 

Esimeses setis väga suuri üllatusi lugude osas ei olnud. Üle mõne aja oli listis taaskord "Portselanist tüdruk", mis vahepeal veidi puhkust saanud. Kuigi "Kaktusviin" on juba mõnda aega olnud tagasi põhilistis, on siiski piisavalt ka neid, kes seda lugu väga ei tea. Ja mitte ainult nooremapoolse publiku hulgas. 

Kahe seti vahel pandi lavatagusel haljasalal põlema lõke. Lisaks oli võimalik tutvuda Kallaste talu muuseumi eksponaatidega. Samuti oli võimalik endale seotada õnneloosi pilet. Kõigi loosis osalenute vahel loositi välja hulgaliselt auhindu, mille hulgas olid näiteks kinkepiletid Kaljulava kontserditele ja palju muud. 

Veel enne seda, kui bänd uuesti lavale tuli, viidigi auhinnaloos läbi. Vaid üks auhind, milleks oli Terminaatori viimase albumi "Vaikuse meri" autogrammidega eksemplaar, jäi välja andmata. Selle loosis välja bänd ise teise seti ajal.

Teise seti alguseks kogunesid lapsed taaskord lava ette. Õnneks olid lapsed aru saanud, et ei ole mõtet pidevalt edasi-tagasi joosta ning liikumist oli vähem, kui esimese seti ajal.

Suurimaks üllatuseks playlistis oli kindlasti "Kristallkülmas öös", mida pole väga ammu mängitud. Teise seti keskel sai kõigi õnneloosi ostnute vahel välja loositud ka album "Vaikuse meri", mille võitjaks osutus üks tütarlaps, kellel oli oma võidu üle siiralt hea meel.

Kuid veel teinegi laps sai Kaljulaval Terminaatori plaadi õnnelikuks omanikuks. Üsna keika lõpus õpetas Jaagup, kuidas on õige bändilt autogrammi küsida. Kõigepealt peaks olema kaasas midagi, mis on bändiga seotud. Suvalise paberitüki või näiteks käe peale autogrammi küsida ei ole väga mõtet. Ja kindlasti peab olema kaasas kirjutusvahend. On nimelt olnud juhuseid, kus on mindud Jaagupi juurde ja esimese asjana küsitud, et kas tal pastakat on. 

Jaagup, kellel oli olemas nii marker kui ka album "Nagu esimene kord", läks kõigepealt Taavi juurde autogrammi jahile. Ja seejärel lunis välja ka pildi ning kallistuse. Bassimees Hennoga oli veidi teine teema. Nimelt, ei tea päris täpselt, miks see nii on, aga bassimehi üldjuhul väga ei teata. Nii ütles Henno, et tegelikult on tema see, kes peab minema ja pakkuma oma autogrammi. Loodetavasti päris nii see siiski ei ole. 

Trummaritega on aga kõige keerulisem, kuna need kipuvad tavaliselt kuhugi peitu pugema. Justkui selle tõestuseks nihkuski Roland veidi eemale, kui Jaagup talle plaadiga lähenes.

Lõpuks sai "Nagu esimene kord" signeeritud ka Jaagupi poolt. Seejärel ulatas ta selle plaadi ühele väikesele poisile, kes koos oma emaga keikat lava kõrvalt nautis.

Peale keika lõppu koguneti lava taha, et oma lemmikutelt autogrammi küsida ja pilti saada. Esimene, kes lavale tagasi tuli asju kokku panema, oli Henno, kellelt me kas listid küsisime. Samal ajal oli lava lähistel seltskond, kes ilmselgelt soovis bändiga pilti saada. 

Nõnda sattusimegi tunnistaks veidi humoorikale situatsioonile. Nimelt, kui meie olime Hennot kõnetanud nimepidi, siis neiu veidi eemalt hüüdis "Bassionu, kas pilti saaks?" Kui Henno talle vastas muiates "Bassionu?", tõdes neiu, et talle ei tule nimi meelde. Keegi seltskonnast oli aga kuulnud, kuidas me teda kõnetasime ja nii tuligi kommentaar järgi, et oli vist Henno. 

Seda, kas seltskond pildi ka sai, me vaatama ei jäänud. 

Kuna autosid oli palju, siis liikumist Kaljulavalt suurele teele, oli üsna vaevaline, sest tee ääres kohta, kus kõndida, ei olnud. Kui lõpuks jõudsime välja piirkonda, kus oli lõpuks võimalik ka hääletada, oli vist enamik Kallaste talust tulnud autosid meist juba mööda sõitnud. Oli jõudnud tekkida juba lootusetu tunne, kui üks noor perekond kinni pidas ja meid peale võttis. Nendega me külla Tallinnasse ei saanud, kuid olid lahkesti nõus meid Keila Statoili juurde viima. Kuigi tegelikult elasid ise teisel pool Keilat. Autosõidu ajal jõudsin uurida, kas ja kuidas oleks võimalik Keilast Tallinnasse saada. Kahjuks aga oli kell juba piisavalt palju, et ühistransporti enam ei liikunud. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui häälega linna poole edasi liikuda. Pool tundi olime jõudnud tee ääres tulutult autosid püüda, kui järjekordne auto kinni pidas. Kuid seegi kord saime edasi vaid osaliselt. Põhjus, miks juht auto kinni pidas, seisnes selles, et ta on koos sõbraga pidanud Hiiumaa ühest otsast teise jalutama, kuna keegi lihtsalt kinni ei pidanud ning transporti ei liikunud.

Oleks ilm olnud parem, siis poleks tegelikult maa Tabasalu ristist Tallinnasse väga pikk olnud. Kuid vahepeal oli läinud üsna tuuliseks. Uurisime ka takso võimalust, kuid selle aja jooksul, mis me seal hääletasime, ei saanud ühtegi autot, mis olnuks nõus sinna sõitma. Lõpuks võttis peale meid naisterahvas, kes sõitis oma mehele Astangule järgi. Kuna arutasime omavahel, et Astangule taksot saada on märksa lihtsam kui Tabasallu, siis juhtis autojuht meie tähelepanu asjaolule, et linnaliini bussid veel sõidavad. Ja tõepoolest, Astangul me saime oodata 7 minutit, kui tuli buss nr. 36, millega esimene plaan oli sõita Kosmose juurde. Kaja peatuses otsustasime aga ümber istuda trolli peale. Peatusest juhtuski mööda sõitma depootroll, mis meie suureks üllatuseks ka kinni pidas ja meid peale võttis. Depooni olimegi ainsad reisijad. Paldiski maanteelt aga polnud enam pikk maa koju jalutada ning nõnda olimegi kodus veidi peale südaööd.

Suurem galerii Facebookis

Teie Meky

Pildistas ViskiRock

Esimesed julged lava ees

Plaadi loosimine

Väike tantsunumber

Peab olema kirjutusvahend

Loodetavasti fännid pesevad ennast minut korda päevas

"Kas pilti ka saab?"

Ja väike kalli ka

Rummu Rock 2016 14. juuli 2016

14. juulil jõudsime me esmakordselt Rummu karjääri. Tänavu toimus teistkorda Rummu rock. Kuigi oleme sealt korduvalt mööda sõitnud, siis ei olnud isegi päris kindlad, kuidas sinna saada. Õnneks ei olnud me bussi peal ainsad, kes sinna suundusid, seega ei olnud õiget kohta just väga raske ära tunda. 

Kohale jõudsime veidi peale kella seitset. Väravad olid äsja avatud ning järjekord ulatus suure teeni. Rahvast tuli aga aina juurde ning kohati jäi tunne, et järjekord kasvab kiiremini, kui inimesed sisse pääsevad. 20 minutit hiljem olime aga siiski juba väravatest läbi. Tegime omavahel veel naljagi, et pärast välja ei saa. Kui kontsert läbi saab, siis pannakse väravad kinni ning avatakse uuesti aasta pärast.  

Ilm oli väga ilus ja suvine ning rahvast hoolimata varasest kellaajast väga palju. Nii mõnigi perekond oli koha sisse võtnud nö. mäe peal, kust avanes nii laval kui ka platsil toimunule väga hea vaade. 

Kuigi ajakava järgselt oli pidi esimene bänd alustama kell 20:00, siis reaalselt astus Dagö lavale pool tundi hiljem. Üks põhjus selleks oli kindlasti ka see, et rahvast oli kordades rohkem, kui korraldajad oli arvestanud ning piletikontroll väravas võttis aega. 

Ajaks, kui bänd lavale tuli, oli lava ette kogunenud ka veidi rahvast. Üldiselt olid need nooremapoolsed muusika austajad. Kahjuks peab aga tõdema, et publik jäi veidi nõrgaks ning neid, kes reaalselt Dagöle kaasa elasid oli väga vähe. Põhjus, miks lavale lähemale liiguti, oli pigem selles, et järgmiste bändide ehk siis Terminaatori ning Tanel Padar & The Suni ajaks paremad kohad saada. 

Dagö andis siiski päris korraliku kontserti. Kuna bassimees Henno astus lavale koguni kahe bändiga, siis tegi Lauri Saatpalu nalja, et tegemist on Henno Kelpi tuluõhtuga. 

Kahe bändi vahepeal korraldas Rummu vangla viimane vang Venno Loosaar väikese vanglateemalise viktoriini. Iga õige vastuse eest oli võimalik saada väike auhind kas siis õlle- või siidripurgi näol. Samal ajal korjas Dagö lavalt oma tehnika kokku ning Terminaator seadis asjad oma esinemiseks valmis.

Kuna ajakava oli algusest peale nihkes ning ka Terminaator alustas hiljem, kui oleks pidanud, siis oli list lühem, kui tavaliselt harjunud oleme. Kuid sellest hoolimata oli bändil varuks nii mõnigi üllatus lugude näol, mis väga tihti ei esitata. Lisaks suudeti üllatada ka lugude järjekorraga. Ei juhtu just tihti, et keika avalooks on "Nagu esimene kord". Sellele järgnes kohe lugu "Isa ütles". Rõõm tõdeda, et lugu ei eksinud listi ära ainult Õllesummeri ajaks ning on sinna vähemalt mõneks ajaks ka pidama jäänud.

Kuna Henno oli laval kahe bändiga, siis tekitas see nii mõneski ürituse külastajas veidi segadust. Sattusin kuulma ema ja poja vestlust, kus ema üritas pojale selgeks teha, et tegemist on siiski sama isikuga. Kuid poeg oli kindel, et Dagö bassimees oli pikem kui Terminaatori oma. Nii mõnigi inimene oli aga veendunud, et üks ja sama muusikas puhtfüüsiliselt ei jõuaks mitme bändiga mängida.

Bänd oli jõudnud teha vaid mõne loo, kui üks meesterahvas otsustas, et tal oleks ilmtingimata vaja Jaagupiga rääkida. Et oma eesmärki täita, üritas ta ronida lava ees olnud kõlarite peale, et siis sealt edasi lavale pääseda. Ei hoolinud ta isegi sellest, et lava ees olid lapsed, kelle ta üpris külmalt eemale lükkas. Õnneks reageeris lavaesine rahvas kiiresti ning ühiste jõududega õnnestus meesterahvast takistada oma plaani teoks tegemast. Kiiresti olid kohal ka turvamehed, kes meesterahva lava eest eemale toimetasid. Lava ees olnud lastele oli see elamus aga ilmselgelt liiast ning noored fännid otsustasid keikat nautida juba veidi eemalt. 

Kui esitamisele tuli "Kui kuningas nutab", oli selgelt näha, et suur osa kohalolijatest teabki ainult hitte ning vähe tundmatuma loo ajal kasutati võimalust oma joogivarusid täiendada. See aga tähendas, et lavaesine jäi veidi tühjemaks ning tänu sellele tekkis ka juurde hingamisruumi, kuna enam otseselt keegi seljas ei elanud. 

Nagu sellistel üritustel tavaks saanud, oli list veidi lühem. Kui Dagö läks lavalt ära ilma lisalugudeta, siis Terminaator tuli ühe loo siiski lavale tagasi. Lava ees avanes armas pilt, kus üks päris pisike fänn oli vimase loo "Juulikuu lume" ajaks aidatud lava ees olnud kõlari peale, kus poiss korralikult rokkis, tehes silmad ette nii mõnelegi täiskasvanud fännile. Sedasi see uus põlvkond peale tuleb.

Peale Terminaatori esinemise lõppu oli taas väike paus, mida sisustas Rummu vang Venno väikese viktoriiniga. Seekord õnnestus ka meil saada väike auhind purgi Somersby siidri näol. 

Kuna kellaaeg oli juba üsna hiline, siis otsustasime, et on paras aeg hakata kodu poole liikuma. Autode rivi oli päris pikk ning nõnda pidime kõndima rohkem kui kilomeetri, enne kui jõudsime kohta, kus oli võimalik ka hääletada. Tee ääres ei jõudnudki väga kaua olla, kui mööda sõitnud Volvo kinni pidas ning meid peale võttis. Suunaks oli loomulikult Tallinn ning nõnda olime Mustamäel juba veidi enne südaööd. 

Teie Meky

Rohkem pilte leiab Facebookist

Terminaator Kabli Päikeseloojangu Festivalil 15. juuli 2016

Tänavu oli juba viies kord, kui Terminaator esines Kabli Päikeseloojangu Festivalil. Meie olime seal kohal neljandat korda, ära on jäänud vaid esimene kord.

Kuna plaan oli ööseks Kablisse telkima jääda, siis pakkisime me Tallinnas kokku oma matkavarustuse ning suundusime bussiga Pärnusse. Pärnus jäi meil kahe bussi vahele 2 tundi, seega oli meil piisavalt aega, et poes käia ning õhtuks söögikraami varuda. Kuna taevas oli pilves ning ähvardas vihmaga, siis otsustasime poest võtta ka alkoholi külmarohuks. Bussi oodates saime me ka vihma kaela. 

Kuna Ikla bussi ootas peale meie veel päris palju rahvast, siis otsustasime, et mõistlikum oleks bussijaamast piletid ära osta. Eelmisest Kablis käidust oli meelde jäänud, et suveperioodil on õpilastele (s.h ka kutsekooli õpilastele) pilet 50% odavam. Kassas teenindaja aga teatas, et see soodustus kehtib ainult põhikooli õpilastele. Kui ütlesin, et eelmine kord ei olnud vahet, kas õpid põhikoolis, gümnaasiumis või kutsekoolis, siis vastati üsna nipsakalt, et eks ta siis müüb meile need piletid, aga ise oleme süüdi, kui nendega peale ei saa. 

Bussis probleeme siiski ei tekkinud ning asusimegi Kabli poole teele. Nagu ka kaks nädalat varem, olime nüüdki kohal veidi peale kella viit. Kohapeal selgus aga, et telkimisplats on muudetud tasuliseks (mis tegelikult on ka arusaadav, arvestades, kui suur on selle vastu huvi) ning telkimine maksab 8€ inimese kohta. Veidi liiga kallis. Seadsime end sisse festivaliala lähistel metsa all. Arvestades, et õhtul tuli ka vihma, siis oli see isegi päris hea mõte, kuna puud ei lasknud meie telgil väga märjaks saada. 

Kella seitsme ajal, umbes samal ajal, kui bänd kohale jõudis, otsustasime platsile liikuda. Bänd oli jõudnud just oma tehnika üles panna, kui hakkas vihma sadama. See lükkas soundchecki tegemist veidi edasi. Kuid nii pea, kui ilm paranes, sai siiski heliproov ära tehtud. Üheks looks, mis mängimisele tuli, oli Sitapea, mis oli õnneks olemas ka õhtuses listis.

Kuna 7. juulil oli ühel sõbrannal, kes on tõsine Terminaatori fänn, aga oma vanuse tõttu ei saa väga palju keikadel käia, sünnipäev, siis otsustasime teha talle väikese üllatuse. Seega sõbranna võttis markeri ning kassetti "Singapur" ning läks ja küsis sinna peale bändiliikmete autogrammid. Loomulikult sai see ka nimelise pühenduse. 

Varsti peale soundcheki läks bänd aga lähedale asuvasse Jaagupi külla sööma. Kuna ürituse alguseni oli veel päris palju aega, aga telki tagasi minna ei näinud mõtet ning tugeva tuule tõttu ei tahtnud ka randa jalutama minna, siis mõtlesime, et pakume A Le Coqi telgi tüdrukutele oma abi. Selgus, et neil on asjad juba ette valmistatud, aga järgmine kord, kui peaks varakult Kablis kohapeal olema, siis võib kella nelja-viie ajal küll appi minna. Eks järgmine aasta oleme targemad.

Vahepeal oli aga märkamatult kell saanud üheksa ning kuigi üritus algas ametlikult 22:00, siis oli piletikassa juba paigas. Käisime ja võtsime ka meie oma käepaelad ära. Kui eelmine kord ei olnud sellest probleemi, et läksime platsile tagasi sealt samast varem ostetud veega, siis nüüd meid sellega sisse tagasi ei lastud. Polnudki muud teha, kui viisin joogipudelid telki ning seest ostsime uued. Küll aga nägin platsil päris mitut inimest ringi liikumas, kelle käes olnud joogid ei olnud mitte platsi pealt omandatud. Jääb tunne, et oma tuttavad lastakse rahulikult joogiga sisse.
Kabli keikad meeldivad juba selle pärast, et bänd tuleb peale normaalsel ajal, ei pea ootama kella üheni öösel. Kella kolmveerand üheteist ajal hakkas rahvas kogunema vaikselt lava ette. Õnneks vihma ei sadanud, aga endiselt oli meeletu tuul. Kohati oli tunne, et lausa tormi mõõtmeid võttev tuul paiskab ümber piirdeaiad. Õnneks seda küll ei juhtunud. Halvast ilmast hoolimata oli kohale tulnud siiski korralik hulk inimesi. Siiski peab tõdema, et eelnevatel aastetel, kui oleme Kablis käinud, on rahvast olnud rohkem.
Võiks ju arvata, et kuna rahvast oli vähem ning ilmgi üsna kehv, siis möödus keika üsna rahulikult. Kahjuks see päris nii siiski ei olnud. Oli siiski ka neid, kes arvasid, et neil on iga hinna eest õigus lava ette pääseda ning selleks, et oma eesmärk saavutada, tehti lava ees olnud lastel olemine võimalikult ebamugavaks. Endalegi ei meeldi, kui ülejoonud naisterahvad seljas elavad, mis siis veel vaene laps tundma pidi. Siiski üle poole keikast pidas neiu tublisti vastu. Ühel hetkel muutus olukord siiski ka tema jaoks talumatuks ning keika lõppu nautis ta koos oma vanematega lava külje pealt. Neiu, kes aga nüüd lava ette koha sai, arvas, et väga tore on lava ees oma siidripurgiga vehkida ning teisi oma joogiga kasta. Seda "rõõmu" ei jätkunud tal aga kauaks, kuna suutis oma joogi ümber ajada ning viimased lood pidi ta vastu pidama kuiva kurguga.
Hoolimata halvast ilmast andis bänd korraliku kontserti. Listis oli ruumi ka paari üllatuse jaoks. Kohal olnud laste suureks rõõmuks tuli esitamisele ka "Sitapea". Lugu, mis läheb just nooremale publikule ülihästi peale.
"Kuutõbise" ajal võttis Jaagup ühelt lava ees filminult telefoni ning filmis sellega lava peal bändikaaslasi ja ka ise ennast.
Akustilise seti lõpus hakkas sadama peent vihma. Iseenesest see külm ei olnud, kuid kuna ilm oli tuuline, kui miite öelda, et tormine, tegi see olemise üsna ebamugavaks. See tähendas, et üks osa inimesi otsis varju, kuid oli ka neid, kes hoopis ära läksid. Siiski oli piisavalt inimesi, keda vihm ja tõusev tuul ei heidutanud ning "Aja teenija" ajal sai tänu rokimisele veidi sooja sisse.
Oli rõõm tõdeda, et seekord oli Kablis kohal publik, kes teab ka vanemaid ning harvem mängitavaid lugusid. Seekord ei olnud "Kui kuningas nutab" lava ees olnutele tundmatu lugu ning oli piisavalt neid, kes seda kaasa laulsid, olgugi, et ilm oli vahepeal väga kehvaks muutunud.
Viimased lood olid taaskord veidi tempokamad ning "Carmeni" ajal oli lava ees võimalik suisa tantsugi lüüa.
Peale keika lõppu oli ka neid, kes soovisid bändiga pilti teha. Ning nagu Kablis tavaks on saanud, siis see ka õnnestus.
Kuna enne keika algust pakkusid sõbrad, kes samuti Kablis kohal olid, meile võimalust nendega koos Tallinnasse saada, siis otsustasime sellise ilmaga mitte telkima jääda. Pakkisime kiiresti oma asjad kokku ning veerand tundi hiljem asusimegi kodu poole teele. Kuna suutsime õigest teeotsast mööda sõita, siis esialgne plaan Häädemeestel tankima minna, kukkus ära. See aga tähendas, et Pärnusse sõitsime peaaegu tühja paagiga. Õnneks piisas meil kütusest, et jõuda tanklasse. Väikese pausi järel saimegi keerata nina juba kodu poole.
Kella nelja ajal olimegi kodus Kristiines ning magada saime juba soojas toas oma voodis. Ehk läheb järgmine aasta Kablis telkimisega paremini.

Teie Meky

Galerii leiab Facebookist