Mõnest üritusest on kujunemas suisa iga-aastane traditsioon juba. Näiteks Võrtsjärve suvefest. On tänavu teine kord, kui mai viimasel nädalavahetusel kotid pakime ja Ulgele suve nautima sõidame. Tänavu küll siiski üheks õhtuks.
Nagu ka eelmine aasta, sai seegi kord otsitud transport ürituse alt. Välja sõitsime Kristiine Keskuse kõrvalt Statoilist. Seekord oli meie reisikaaslasteks 2 neiut. Autoks Volkswagen Passat. Mugav auto, millel oli ainult üks viga. Käsipiduriga oli mingi probleem, mis tähendas, et terve tee andur piiksus. Autojuht ise tegi nalja, et tegemist on teraapiaga. Kuna neiud ei teadnud täpselt, kuhu minema peab, siis pandi Tallinna piiril pandi tööle Google Maps. Nagu ka aasta tagasi, oli seegi kord ilm üsna pilves ning tunne, et kohe-kohe hakkab sadama. Õnneks vihma me küll teel ei kohanud. Varsti peale Põltsamaad suunas GPS meid väiksele külavahelisele teele, millest esimese hooga suutsime küll mööda sõita. Pole ka ime, kuna tegemist oli kruusateega. Peale seda enam adekvaatset infot meie liikumistrajektori kohta ei saanudki. Ühel hetkel avastasime, et meie autojuht sõidab veidi vales suunas. Kuna möödunud aastast mäletasime, et peame hoidma Leie poole, siis tundus üsna kummaline, et GPS meid Viljandi peale juhatas. Saades aru, et teame vist veidi paremini kui Google Maps, kuhu suunda liikuma peale, otsustas kaassõitja, et aku säästmise nimel on kasulikum üleliigsed asjad maha võtta. Veerand tundi hiljem paistiski juba tuttav "Ulge puhkeala" silt. Meie järel keeras festivali territooriumile politseiauto. Naersime, et ka mendid tulevad üritust nautima.
Juba parklas/telklas jäi silma, et rahvast on oluliselt vähem, kui oli olnud aasta tagasi. Seadsime üles oma telgi, mida kokku panime esimest korda elus. Nimelt selle telgi saime kompensatsiooniks meie ära lõhutud telgi eest. Vana telk oli pisike kahele inimesele mõeldud kuppeltelk. Uude aga mahuks hea tahtmise korral suisa neljakesi magama. Kasutasime ruumi ära ning seadsime ühes pooles sisse magamisnurga, teisele poole aga panime oma asjad. Peale riietevahetust otsustasime värskendada tutvust festivalialaga. Juba väravas jäi silma, et sellel aastal olid korda valvamas teise firma turvamehed ja naised. Kui möödunud aastal kasutati Kaitseinglite teenuseid, siis tänavu vastutas õrituse turvalisuse eest Full Security. Esmakordne oli meie jaoks asjaolu, et väravast läbiminnes kontrollis turva, kas käepael on ikka korralikult käe peal ning ega seda juhuslikult üleliimitud ei ole.
Ajaks, kui sisse jõudsime, oli laval alustanud esimene bänd, kelleks oli Patune Pool. Lava esine oli vaatamata varasele kellaajale juba tantsivaid noori täis. Otsustasime vaadata veidi alas ringi ning tutvuda ka hinnakirjaga. Vaatamata sellele, et ilm oli üpriski pilvine, oli palav ning seega oli kindel, et ilma joogita me õhtut vastu ei pea. Pudel vett maksis aga 2€. Kuna plaan oli veel vähemalt korra väljas käia, siis otsustasime hetkel vett mitte osta.
Esimene erinevus võrreldes möödunud aastaga oli tualettide asukoht. Aasta tagasi oli välikäimlate ala lavast paremale jäänud metsatukas. Tänavu aga lavast vasakule jäänud lagendikul, lavale märksa lähemal. Tänavu aga polnud neid kolme tualetti, kus möödunud aastal kultuurišoki osaliseks saime.
Teine suurem erinevus oli ka see, et teenindavale personalile oli eraldatud omaette eraldi ala.
Jalutasime mööda järve äärt lavast veidi eemale, kus teadsime olevat nö. päristualette. Ei olnud üllatav, et need ei olnud enam just kõige paremas seisus. Esimene kabiin, kuhu sai sisse mindud, nägi välja viisakas, aga seal puudus paber. Kõrval oli küll paber olemas, aga seda oli kasutanud inimene, kes pole vist kunagi wc-harjaga kokku puutunud. Poolik paberirull rändas aga hiljem minu käekotti, kuna ajalugu on õpetanud, et sellise ürituse lõpuks võib paberit tikutulega taga ajada.
Samas kabiinis oli kellegi tühi viinapudel(tekkis suisa hasartlik huvi, kuidas sellega sisse saadi) ning tühi joogitops. Kuna kabiinide kõrval olid korralikud kraanid, kust voolas vesi, mis kõlbas ka joogiks, siis loputasime topsi ära ning lasime vett täis. Veidi eemal seisnud noor turva ainult muigas selle tegevuse peale. Õhtu jooksul sai antud tegevust korratud veel üpris mitmel korral ning muuhulgas ära täidetud ka veepudelid. Ning jäi silma, et me polnud sugugi ainsad, kes olid otsustanud nii teha.
Veidi hiljem, kui me uuesti seal samas tualetis käisime, oli muru peal leidnud paraja koha magamiseks üks meesterahvas. Turvamehed soovitasid noormehel viisakalt minna välja telki puhkama ning veidi hiljem festivalialale naasta.
Esimese bändi viimaste lugude ajaks liikusime uuesti lavale lähemale. Kuna peale Patust Poolt astus lavale Ott Lepland koos bändiga, siis tegi bänd ka Oti suunas väikese süütu nalja. Nimelt mingil kontsertil oli keegi neile öelnud, et neil on loost "Kuula" oma versioon. Nimelt: "Kuula, kuidas pesumasin käib..."
Kui meeslaulja hakkas sisse juhatama eelviimast lugu, otsustas üks meesfänn, et on õige aeg Sünnele roos ulatada. Edvin mängis seepeale solvunut, et tema räägib tähtsat juttu, aga keegi ei pööragi sellele tähelepanu.
Peale Patuse Poole lõppu otsustasime minna mõneks ajaks tagasi telki, et õhtuks veidi puhata. Kuna tänavu ei lasknud eelnevalt endale välja ürituse ajakava, siis sai ürituse kodulehest tehtud Print Screen ning see pilt endale taustaks pandud. Õhtu jooksul osutus see üsna kasulikuks tegevuseks, kuna sai ka nii mõnegi festivali külastajaga jagatud informatsiooni esinejate järjestuse ja ajakava kohta.
Tagasi telklasse jõudnutena avastasime, et olime telgi ukse seadnud nii, et meie vastastelgis olnud rahvas pidas meie ukse all pidu. Seega kolisime oma spordikoti telgist välja ning muutsime veidi oma telgi asukohta. Olime just saanud vaiad uuesti maasse, kui nägime eemalt lähenemas juba vägagi tuttavaks saanud Chevy. Termikas jõudis kohale.
Kuna laval toimuv kostus väga hästi ka telklasse, siis kuulsime ära, kui Ott teatas, et hakkab tegema viimaseid lugusid. Otsustasime, et oleks vist aeg liikuda tagasi sisse.
Oli meeldiv näha, et ka Terminaatori liikmed ei pidanud paljuks minna vaatama ja kuulama Oti esinemist. Jaagup ja Henno otsustasid tema esinemist nautida helipuldi juurest.
Pooletunnise pausi järel tuli lavale Karl-Erik Taukar koos oma bändiga. Kui eelnevaid bände olime jälginud veidi eemalt, siis nüüd liikusime meiegi veidi lähemale ning seisime viimase pingirea taha. Nüüdseks oli rahvast juba kogunenud tunduvalt rohkem ning tore oli silmata ka esimesi tuttavaid nägusid.
Enne "Vastupandamatut" alustas Karl-Erik jutuga, et neil bändiga oleks kõigile naisterahvastele üks palve. Nimelt paluks nad kõigilt neiudelt, et need jobudega ei seksiks, kuna see ei jäta normaalsetele meestele võimalust. Ning loo "Vastupandamatu" pühendaski ta kõigile Ulges viibinud naistele.
Viimaseks looks, et siis ainsaks lisalooks tegi uuesti loo "Seitsme tuule poole", mis korra varem juba kõlanud oli. Täiesti sobiv lugu lõpetamaks nende esinemist selle suve esimesel korralikul festivalil.
The Suni ajaks oli lava ette kogunenud juba rahvast korralikult ning kui Karl-Erik Taukari esinemise ajal olid mõned üksikud meesterahvad piisavalt julged, et pinkidele püsti tõusta, siis nüüd olid pingid juba seisjaid täis. Kuna The Sunil ei ole käinud päris pikalt, siis oli neid hea taaskord esinemas näha.
Kui eelmine aasta oldi hädas, et ajakava kippus venima, siis tänavu olid bändid ajast suisa ees ning nõnda tuli ka The Sun peale 10 minutit enne väljakuulutatud aega.
Igal bändil on vist mõned kindlad lood, mida aegajalt publiku hulgast hõidatakse ning seega ei olnud üllatav, et lugude vahele kostis meesterahva hääl, mis hüüdis "Võta aega". Lõpuks, kui see lugu ka reaalselt tuli, oli olnud seda meesterahvast aga enam kuskil näha. Ka see on saanud suht klassikaks.
Nii nagu ka Terminaator peale varem. Kui kavas oli algusajaks märgitud 00:30, siis tegelikult alustas bänd 00:15. Oleks alustanud vist veelgi varem, kuid õhtujuht kauples 2 loo jagu aega juurde.
Teise loo ajal üritas üks vanem naisterahvas pääseda kõigest väest esimesse ritta. Eelnevalt oli ta mu sõbrannale öelnud, et Jaagupil on üliseksikad püksid ning ta tahaks neid väga katsuda. Kuna sõbranna kõrval olid lava ees tuttavad neiud, siis olukord neile suisa nalja. Hoolimata sellest, et neiud andsid korduvalt mõista, et neil ei ole plaaniski loovutada oma kohta lava ees ning neil ei olnud ka mingit põhjust seda teha, üritas proua järjepidevalt nende vahele end suruda. Kui ta oli taaskord käe vägisi kahe neiu vahele löönud ning jõuga lavast kinni võtnud, näitas üks neiudest sõbrannale, et löö hambad kätte. Õnneks nii karmiks asi siiski ei läinud, kuna ühel hetkel sai proua siiski aru, et ei ole mõtet oma aega raisata ning liikus teisele poole. Ei oska öelda, kas seal läks tema taktika lava ette pääseda läbi. Enne "4b"-d alustas Jaagup taaskord, et juba aastaid on neid süüdistatud selles, et nad mängivad ainult ballaade, kuigi tegelikult see nii ei ole. See peale kõlas tagant poolt üllatanud küsimus, et kas Termikal on siis mõni ballaad ka. Tuleb välja, et mõni siiski on.
Inimestele, kes ei ole Termika loominguga väga hästi kursis, on lugu "Kummitused kummutil", mida nüüdseks on nad mänginud järjest väga mitmel keikal, üsna tundmatu. Seega arvamused, et tegemist on mõne uue looga, on üsna tavaliselt. Ning kui kaks neiut omavahel arutasid, et see on täiesti uus lugu ning et üks neist kuulis seda esimest korda Venuses, kus oli vist selle "esmaettekanne", tõi muige suule.
Oli näha, et bänd nautis tänavust esimest väliskeikat täiel rinnal. Poiste tuju oli suisa nii hea, et Jaagup ei pidanud paljuks enne Kuutõbist laulda veidi "Cancion del Mariachi". Ning peab mainima, et hispaania keeles laulmine tuli tal väga hästi välja.
Kuna järgmise aasta veebruaris peaks välja tulema Termika uus album, siis juba üsna varsti suundub Termikas stuudiosse uue plaadi materjali salvestama. Kui hästi läheb, siis esitletakse uue plaadi esimest singlit juba Pühajärve jaanitulel. Bänd aga demonstreeris, millised on kohustuslikud suveloo koostisosad ning Jaagup ja Henno ei pidanud paljuks teha veidi "beatbox"-i.
Mida keika lõpu poole, seda lõbusamaks poisid muutusid, iseäranis Henno, kes mööda lava ringi keksis. Lava ees sai arutatud, et huvitav, kas tal on päevane sammudenorm täis kõndimata, et sedasi ringi jookseb.
Kuna viimasel ajal on olnud üsnagi aktuaalne laste füüsilise karistamise teema, siis Jaagup ütles, et nemad bändiga, on nad ju kõik tublid lapsevanemad, ei pea õigeks laste karistamist. Roland otsustas samal ajal demonstreerida oma trummimängu oskust ning vaatamata Jaagupi mitmetele käskudele lõpetada, jätkas siiski omasoodu. Lõppes see sellega, et Jass ähvardas ära võtta pulgad. Ja lisaks veel pedaali ka. Seda muidugi huumoriga.
Kui Jaagup hakkas bändi tutvustama, otsustas Henno, et paras aeg oleks minna GSM-i juurde ja soojenduseks veidi viskit võtta. Tagasi oma kohale tuli ta aga hüpates. Jass tutvustas järjest ära Taffi, Rolli, isegi GSM-i ja Ergo. Ning seejärel teatas, et ongi vist kõik. Henno tegi pähe solvunud näo ning läks justkui oma kõlari juurde midagi sättima. Loomulikult ei jätnud Jaagup tutvustamata ka universumi kõige maitsekamat bassimeest.
Peale nö. viimast lugu, milleks oli "Muinasjutu mets" vajus lavaesine rahvast veidi tühjemaks, kuna Termikas oli ainus bänd, mis mängis üle aja, siis oldi kindlad, et enam nad tagasi ei tule. Kuid bändi ei lasknud end kaua tagasi kutsuda ning tuldi veel viimaseks looks tagasi lavale, küll kolmekesi. Hakkasid nad siis nii ka mängima, loo nimeks "Kus on Taff?". Kuid sedasi ei saanudki nad kaua mängida, kuna vahepeal oli Jaagupile märgamatult lavale tagasi tulnud ka Taavi. Küsimusele, et kus Taff käis, vastust ei tulnudki ja nii jäi bändikaaslastel üle tõdeda, et ju ta pissipausi tegi.
Viimaseks looks tegi bänd "Carmeni" ning see ajas rahva, kes oli niigi juba tervele keikale kaasa elanud, korralikult pöördesse. Loo lõpus, kui Henno parasjagu taaskord lava peal ringi ratast lasi, sättisid Jaagup ja Georg-Sander end paika, et Jaagup saaks GSM-le oma kitarri visata. Kitarr lendas seekord aga üle Henno pea, kes toimuvast mitte midagi ei teadnud. Märganud, et kitarr on jõudnud kuidagi GSM-i kätte, vaatas ta üllatunud Jaagupi poole. Õnneks jäid terveks aga nii kitarr kui ka Henno. Lavalt lendasid publikusse aga Rolli trummipulgad, millest ühe suutis üks väike poiss kinni püüda, kellele eelnevalt oli Jaagup andnud oma medika. Poisil vedas suisa kahekordselt.
Peale Terminaatori lõppu liikusime tagasi oma telki. Parkla oli jäänud autodest üsna tühjaks, mis kinnitas meie arvamust, et väga paljud olidki tulnud The Suni ja Terminaatori ajaks. See aga ei tähendanud, et melu telklas poleks kestnud varaste hommikutundideni.
Kuskil kella kolme ajal oli kuulda, kuidas keegi otsis telklast, kas kellelgi on õlut pakkuda. Ju oli siis noormehe enda joogivaru otsa lõppenud. Veidi hiljem oli kuulda, kuidas üks seltskond hakkas kodu poole liikuma, kuid keegi oli autost veel puudu. Nii hüütigi üle telkla, et kui ta ennast kohe auto peale ei vea, siis võetakse tee äärest esimene linnuke tema asemele. Ei tea, kas noormees ilmus välja või mitte, aga mõni minut hiljem igatahes oli kuulda, kuidas auto ära sõitis. Loodetavasti siiski kogu seltskonnaga.
Hommikul, kui oma telki kokku pakkisime, magas suurem osa kohale jäänud rahvast alles sügavalt. Meie vastas olnud telk oli aga öösel kokku kukkunud. Ei oska öelda, kas vaiad olid katki läinud või otsustas keegi telgis olnud seltskonnale nalja teha ning oli veidi kaasa aidanud sellele, et telk muutuks magamiskotiks. Igatahes ei seganud see noorte und, kes möödunud ööst end välja puhkasid.
Telklast ära liikudes oli kurb vaadata tühjasid pudeleid ja purke, mis vedelesid muidu nii kaunil muruplatsil. Tekkis suisa küsimus, kas inimesed oma kodus ja selle ümbruses käituvad siis samamoodi. Oli ju telkla olnud selleks nädalavahetuseks meie kõigi ühine kodu.
Ka bussipeatuses oli pilt sama trööstitu. Öösel oli kellelegi ette jäänud isegi bussipeatuse seinal olnud postrid. mis olid maha rebitud. Et seda kurba pilti veidigi paremaks muuta, otsustasime korjata kokku ühte nurka kokku maas vedelenud taara ja tühjad suitsupakid. Kahjuks seal prügikasti ei olnud ning usun, et üldjuhul ei ole ka selle jaoks vajadust. Leidsime ka ühe täis õllepurgi, mis oli ilmselt kellegi poolt maha unustatud. See rändas aga meie spordikotti. Varem või hiljem oleks keegi kindlasti selle kaasa võtnud.
Kuna me ei leidnud transporti otse Tallinnasse, siis otsustasime bussiga sõita Tartusse, kuna sealt pealinna saada oli veidi lihtsam. Kuid mitte siiski nii väga. Arvestades, et tegemist oli pühapäevase päevaga, siis olid enamik busse juba välja müüdud ning ka autot saada hommikuseks ajaks keeruline. Lõpuks otsustasime, et Tallinnasse liigume eraldi. Mina läksin koos meie spordikoti ja telgiga ühe välismaalase auto peale. Sõbrannal õnnestus aga saada pilet SimpleExpressi bussi peale. Siit ka õppetund, läbi tuleb mõelda ka see, kuidas pääseda peale festivali lõppu tagasi koju.
Teie Meky
